Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: lugu Tartu kõige vanemast sillakohast

Paljud ehk ei teagi, et just Tartu Vabadussild asub Emajõelinna vanimal sillakohal. Just tänase Laia ja Vene tänava joonel kohtuvad kaks suuremat liivakivimassiivi ja nii oli seal juba muinasajal koht, kus muidu soisel alal jõe ületamiseks kuivem koht oli.

Sajandite jooksul on seal olnud mitu silda. Esimesed kirjalikud andmed Tartus Vene värava juures paiknevast Vene sillast pärinevad aastast 1554. Peeter I lasi 1704. aastal Tartu vallutamisel Vene väravast veidi ülesvoolu oma vägede ületoomiseks ehitada ajutise parvsilla.

1772. aasta Tartu plaanile on projekteeritud Laia tänava otsa kivisild, kuid projekti ellu ei viidud, sest plaanidele tõmbas kriipsu peale Tartu 1775. aasta suur tulekahju. 1810. aastal ehitati üle jõe puusild, mis amortiseerus üsna kiiresti. 1823. aastal see lammutati ning aastal 1826 rajati uus puusild, mille projekti autor oli linna ehitusmeister Georg Geist. See sild pidas vastu peaaegu terve sajandi, kuni läks 22. juunil 1923. aastal arvatavasti aktsiaselts Kütteveole kuulunud jõeaurik Sulevi sädemest põlema. Aktsiaseltsi juhatus mõisteti 3. oktoobril 1924 kohtus õigeks.

Põlengu tagajärjel sai silla konstruktsioon niivõrd tugevasti kannatada, et seda polnud võimalik taastada, mistõttu otsustas linnavolikogu ehitada selle asemele püsivamast materjalist uue silla. Kaaluti ka silla ehitamist lahtikäivana. Siiski jäeti see kui kulukam võimalus kõrvale, sest Emajõel oli juba sildu, mis niigi takistasid suurte veesõidukite liiklemist.

Et sõjaministeerium nõudis tugevat ja laia silda, siis otsustati see ehitada raudbetoonist.

Kuulutati välja rahvusvaheline kavandite võistlus. Esitatud tööde hulgast valiti kõige sobivamaks Tallinna ehitustehnika kontor Estorussi pakkumine. Projekti autor oli insener Konstantin Zeren. Leping sõlmiti 1924. aasta maikuus ja 4. jaanuaril 1926 avati sild liiklemiseks.

Vabadussilla pikkus oli 64,5 meetrit ja laius 13,6 meetrit (10 meetri laiune sõidutee ja kaks kõnniteed). Sild ehitati eelmisest puusillast kõrgemale. Silla otstesse ehitati jalakäijatele mõeldud trepid ja platvormid ning kindlustati jõekaldaid. Silla konstruktsioon oli kolmeavaline raudbetoonist talasild. Vabadussilla ehitus läks maksma 24,8 miljonit marka. Vabadussild oli esimene Eesti Vabariigis ehitatud raudbetoonsild.

Nõukogude okupatsiooni ajal 26. septembril 1940 nimetati Vabadussild ümber Võidu sillaks.
Silla purustas taganev punaarmee 10. juulil 1941. Saksa riiklik ehitusorganisatsioon "Organisation Todt" alustas 1942. aasta alguses silla taastamist algse projekti järgi. Puidust käsipuudega sild valmiski 1943. aasta kevadeks, kuid 25. augustil 1944 õhkisid taanduvad sakslased silla.
Üle poole sajandi ei kulgenud Laia tänava ja Vene tänava vahel üle Emajõe silda. Alles olid vaid hävitatud silla otsaköndid mõlemal kaldal.

Uue silla ehituseni jõuti alles pärast Eesti taasiseseisvumist. Dvigateli endises sõjatehases valmistatud detailidest silla kokkumonteerimise lõpetas sillaehitusfirma K-Most 3. juunil 1993. Sild oli tervikuna terasest ja musta värvi. Sild ehitati ainult jalakäijatele, kuna tollal olid linnavalitsusel piiratud rahalised ressursid.
Raudsild eemaldati 2007. aastal seoses uue silla ehitusega ja ladustati Emajõe kaldale Supilinna piirkonnas. Eemaldatud sild kaalus 92 tonni, selle pikkus oli 86,3 meetrit ja laius 5,5 meetrit ning algselt kaaluti selle paigaldamist Marja tänava ja Lubja tänava vahele Supilinna. Täna on aga silla osad müügis.

2004. aastal tellis Tartu Linnavalitsuse linnamajanduse osakond Vabaduse autosilla rajamisega kaasneva lähiümbruse tänavavõrgustiku muutmise eskiisprojekti.

Väljakuulutatud konkursile laekunud töid vaagides otsustas komisjon, et kõige parema kavandi pakkus välja konkursitöö "Vikerkaar-2", mida premeeriti 100 000 krooniga. Kavandi autorid olid Stanislav Šulman ja Oleg Samohhin Peterburi firmast Transmost.

Silla ehitushanke võitis Läti firma SIA Tilts. SIA Tiltsi pakutud maksumus oli 166,3 miljonit krooni. Sild pidi valmima 2008. aasta 20. detsembril. Tegelik avamistseremoonia toimus 29. juulil 2009. Silla nimeks kinnitati Vabadussild. Silla tegelikuks maksumuseks kujunes 161 miljonit krooni.
Silla kogupikkus on 90 meetrit. Sõidutee ja rattateede laius on kokku 13,35 m, neile lisanduvate kõnniteedega on silla üldlaiuseks 18,75 meetrit. Mõlemale poole Emajõge ehitati sillaalused kaldapealsed läbipääsud laiusega neli meetrit.

Silla konstruktsiooniks on kaldasammastele toetuv eelpingestatud raudbetoonist sillaplaat, mis on ühendatud nelja vandi abil silda kandva kaarega. Vandid on valmistatud sünteetilise kihiga kaitstud terastrossidest, mille läbimõõt on 25 cm. Üheksast sektsioonist kokkumonteeritud kaar on valmistatud terasest ning kaetud korrosiooni eest kaitsva värviga. Kaare otsad toetuvad vaivundamentidega kaldasammastele. Raudbetoonist vaiad on 21 m pikkused ning nad ulatuvad tsementeerunud liivakivi kihisse.

Järgmisel korral räägime Kalamaja kadunud väravast.