Punktisüsteem sama kui varem, 9-6-4-3-2-1, kuid arvesse läks hooaja kuuest esimesest etapist viis ja viiest viimasest etapist neli paremat.

1. etapp Lõuna-Aafrika GP

Kyalami rajal reastuti juba 2. jaanuaril, kuid tulemus oli ikka paras üllatus. Startisid kõigi ees ikka Brabhami-tiimi sõitjad Jack Brabham ja Denis Hulme, kuid nendest ei saanud selle etapi peamisi tegijaid, hoopis neljandast ruudust startinud mehhiklane Pedro Rodríguez ja viiendana startinud lõunarodeeslane John Love ronisid poodiumi kõrgeimatele astmetele. Aga see jäi üldse Cooperi masinate viimaseks võiduks.

1 Pedro Rodríguez MEX Cooper-Maserati 9
2 John Love RHO Cooper-Climax 6
3 John Surtees GBR Honda 4
4 Denny Hulme NZL Brabham-Repco 3
5 Bob Anderson GBR Brabham-Climax 2
6 Jack Brabham AUS Brabham-Repco 1

Videopilt paraku mängust:

2. etapp Monaco GP

Mais oldi tagasi Euroopas, ning Monaco rajale startisid esireast kõrvuti Jack Brabham omanimelisel masinal ja Lorenzo Bandini Ferraril. Paraku lendas esikoha pärast võidelnud Bandini 82. ringil rajalt välja, ning auto plahvatas, jättes auto alla jäänud juhi leekide keskele. Saamatu päästeoperatsioon mehe elu päästa ei võimaldanud, tema karjääri laeks jäi üks etapivõit aastast 1964.

Brabhami auto mootor oli plahvatanud sisuliselt stardis ja kolmekordne maailmameister punktilisa ei toonud. Küll sai võidu kirja Hulme, üldse oli hea päev uusmeremaalastele (ja vastik itaallastele).

1 Denny Hulme NZL Brabham-Repco 9
2 Graham Hill GBR Lotus-BRM 6
3 Chris Amon NZL Ferrari 4
4 Bruce McLaren NZL McLaren-BRM 3
5 Pedro Rodriguez MEX Cooper-Maserati 2
6 Mike Spence GBR BRM 1

Vaheetüüd Ameerikas

Seekord nähti tervet rida F1-staare ka startimas Indianapolise 500 miili sõidul mai lõpus, kuigi sealsed masinad F1-klassi ei kuulunudki, igatahes ameeriklane A.J. Foyt suutis edukalt kõik F-1 mehed (Hulme, Stewart, Rindt, Clark ja Hill) selja taha jätta. Foyti istumise all oli Coyote-Ford, Hulme tuli Eagle-Fordil neljandaks, ülejäänud F1 mehed katkestasid.

Indy 500 suurimaks kõneteemaks oli enneolematu turbiinmootoriga Granatelli-Pratt & Whitney masin Parnelli Jonesi istumise all, kuid ka tema pidi katkestama.

3. etapp Hollandi GP

4. juunil olid kõik juba tagasi Euroopas, Zandvoorti rajal, ja sedapuhku soosis päev Lotuse sõitjaid. Graham Hill startis esiruudust ja Jim Clark alles kaheksandana, aga Hill katkestas ja hoopis Clark suutis hea sõiduga tulla võitjaks. Ka teisest ruudust startinud Eagle-Weslake mees Dan Gurney jäi raja äärde, nagu ka Cooperi-mehed Rindt ja Rodriguez. Liidrikohta sarjas tugevdas aga Hulme.

1 Jim Clark GBR Lotus-Ford 9
2 Jack Brabham AUS Brabham-Repco 6
3 Denny Hulme NZL Brabham-Repco 4
4 Chris Amon NZL Ferrari 3
5 Mike Parkes GBR Ferrari 2
6 Ludovico Scarfiotti ITA Ferrari 1

4. etapp Belgia GP

Kaks nädalat hiljem Spa rajal oli aga esimest ja viimast korda eriti hästi sõitma saadud just Gurney istumise all olnud Eagle. Tema eest startis küll Clark Lotusel, kes aga vajus lõpuks kuuendaks, Gurney sai üldse oma elu kolmanda (ja ühtlasi viimase) etapivõidu. Üldsarjas suurt midagi ei muutunud, sest peaaegu kogu esikuuik oli harjumatus järjestuses.

Gurney pigistas oma vähem kui 400-hobujõulisest autost välja enneolematu kiiruse tagasirgel, 315 km/h.

1 Dan Gurney USA Eagle-Weslake 9
2 Jackie Stewart GBR BRM 6
3 Chris Amon NZL Ferrari 4
4 Jochen Rindt AUT Cooper-Maserati 3
5 Mike Spence GBR BRM 2
6 Jim Clark GBR Lotus-Ford 1

5. etapp Prantsuse GP

Erakordne oli see, et F1 etapp sõideti Le Mansi Bugatti rajal, kus tavaliselt ikka sportautosid nähtud. Esiruudust startinud Hill paraku katkestas, seega õnnestus Brabhami tiimil sõit enda kasuks keerata. Hulme tugevdas ome edumaad üldarvestuses ja Jack Brabham tõi koju juba kaksikvõidu.

1 Jack Brabham AUS Brabham-Repco 9
2 Denny Hulme NZL Brabham-Repco 6
3 Jackie Stewart GBR BRM 4
4 Jo Siffert SUI Cooper-Maserati 3
5 Chris Irwin GBR BRM 2
6 Pedro Rodríguez MEX Cooper-Maserati 1

6. etapp Briti GP

Silverstone'i rajal nähti alles hooaja esimest kahekordset võitjat, kuna Clark alustas esiruudust ja ka lõpetas esimesena. Hill teisest ruudust katkestas, Brabhamite rida rikkus aga üks Ferrari. Hulmel koos juba 28, Clarkil ja Jack Brabhamil 19 punkti, tiimidest juhtis Brabham-Repco juba selge eduga.

1 Jim Clark GBR Lotus-Ford 9
2 Denny Hulme NZL Brabham-Repco 6
3 Chris Amon NZL Ferrari 4
4 Jack Brabham AUS Brabham-Repco 3
5 Pedro Rodriguez MEX Cooper-Maserati 2
6 John Surtees GBR Honda 1

7. etapp Saksa GP

Nürburgringile lubati seegi kord korraga F1 ja F2 sarjade autod, ning sedapuhku rikkusid kaks 1,6-liitrise mootoriga F2 juhti, britid Jackie Oliver ja Alan Rees ka F1 esikuuikut, võtmata küll kohapunkte. Esiruudust startis Clark, Hulme ees, aga kuigi kvalifikatsiooni kolmandat aega oli näidanud Jackie Ickx F2 klassi Matra-Fordil, pidi belglane startima F1 masinate järel ja tagatipuks katkestas. Hulme edumaa üldarvestuses suurenes veelgi.

Ligier sai juhina oma ainsa punkti karjääri jooksul, kuigi tegelikult oli ta esikuuikusse mahtunud mitu korda varemgi, aga alati katkestanud.

1 Denny Hulme NZL Brabham-Repco 9
2 Jack Brabham AUS Brabham-Repco 6
3 Chris Amon NZL Ferrari 4
4 John Surtees GBR Honda 3
(5) Jackie Oliver GBR Lotus-Ford 0 (F2)
6 Jo Bonnier SWE Cooper-Maserati 2
(7) Alan Rees GBR Brabham-Ford 0 (F2)
8 Guy Ligier FRA Brabham-Repco 1

Kaheksa päeva hiljem sai Silverstone'i rajal treeningul surma Bob Anderson, kelle karjääri tipuks oli olnud kolmas koht 1964. aasta Austria etapil (mille võitjaks oli muide Bandini).

8. etapp Kanada GP

Augusti lõpus võeti kohad sisse juba stardiks esmakordselt Ontario Mosport Parki rajal, parimatel kohtadel jälle Clark ja Hill. Nüüd suutis Hill vähemalt finišeerida, oli Clarki kord katkestada. Aga seekord pidi Hill nägema oma ees mõlema Brabhami ja ühe Eagle'i tagarattaid.

Küsimuseks jäi vaid veel see, kumb Brabhami tiimi meestest maailmameistriks tuleb, Hulmel koos 43, Brabhamil 34 ja Amonil 20 punkti, ehk puha lõunapoolkera meeste värk.

1 Jack Brabham AUS Brabham-Repco 9
2 Denny Hulme NZL Brabham-Repco 6
3 Dan Gurney USA Eagle-Weslake 4
4 Graham Hill GBR Lotus-Ford 3
5 Mike Spence GBR BRM 2
6 Chris Amon NZL Ferrari 1

9. etapp Itaalia GP

Sedapuhku tuldi Ameerikast tagasi Euroopasse, Monza rajale, ja nähti jälle uut etapivõitjat sellel hooajal. Clark startis Lotusega küll eest nagu ikka, Jack Brabham omanimelisel masinal tema kõrvalt, Bruce McLaren omanimelisel masinal kolmandast ruudust, aga võidule tuli üheksandast ruudust Hondal startinud 1964. aasta maailmameister Surtees. Hulmel koos ikka 43, Brabhamil juba 40 punkti, järgmised enam maailmameistri tiitlile ei võistelnud.

Ka Jackie Ickx sai lõpuks F1 sarjas omale silma pähe.

1 John Surtees GBR Honda 9
2 Jack Brabham AUS Brabham-Repco 6
3 Jim Clark GBR Lotus-Ford 4
4 Jochen Rindt AUT Cooper-Maserati 3
5 Mike Spence GBR BRM 2
6 Jacky Ickx BEL Cooper-Maserati 1

10. etapp USA GP

Tagasi Ameerikas, Watkins Gleni rajal. Kolmanda etapivõidu hooajal sai Clark, kuigi stardis oligi Hill veel eespool. Brabhami masinad tõsist võitlust isegi ei pidanud, kuigi Hulme edumaa ju Jack Brabhami ees veidi suurenes. Hulmel koos 47, Brabhamil 42, Clarkil 32 punkti.

1 Jim Clark GBR Lotus-Ford 9
2 Graham Hill GBR Lotus-Ford 6
3 Denny Hulme NZL Brabham-Repco 4
4 Jo Siffert SUI Cooper-Maserati 3
5 Jack Brabham AUS Brabham-Repco 2
6 Jo Bonnier SWE Cooper-Maserati 1

11. etapp Mehhiko GP

Hooaeg lõpetati Magdalena Mixhuca rajal. Meeskonnakorraldust Brabhami tiim nähtavasti andma ei hakanud , sest tiimi juht (Jack Brabham ise) vajas MM-tiitli võtmiseks võitu, Hulmel oleks piisanud ka neljandast kohast, startisid nad aga alles kolmandast reast (kohtadelt 5 ja 6). Clark startis eest ja võitis, nende vahelt startinud Amon, Gurney ja Hill kõik katkestasid.

1 Jim Clark GBR Lotus-Ford 9
2 Jack Brabham AUS Brabham-Repco 6
3 Denny Hulme NZL Brabham-Repco 4
4 John Surtees GBR Honda 3
5 Mike Spence GBR BRM 2
6 Pedro Rodríguez MEX Cooper-Maserati 1

Hooaja esikaheksa 1967:

  • 1 Denis Hulme Brabham 51
  • 2 Jack Brabham Brabham 46 (48)
  • 3 Jim Clark Lotus 41
  • 4 John Surtees Honda 20
  • 5 Chris Amon Ferrari 20
  • 6 Graham Hill Lotus 15
  • 7 Pedro Rodríguez Cooper 15
  • 8 Dan Gurney Eagle 13

Hulme tuli seega maailmameistriks, kokku sai ta aastail 1967-1974 kaheksa etapivõitu, kolides selle hooaja järel küll üle McLareni meeskonda. Brabham jätkas oma masinatel võistlemist 1970. aastani, mil sai ka viimase etapivõidu.

Konstruktorite karikas 1967:

  • 1 Brabham 63
  • 2 Lotus 44
  • 3 Cooper 28
  • 4 Honda 20
  • 5 Ferrari 20
  • 6 B.R.M. 17
  • 7 Eagle 13
  • 8 McLaren 3

Teist ja seni viimast korda tuli konstruktorite sarja võit Brabhamile, kuigi juhtide MM-tiitleid võttis tiim Nelson Piquet abil ka aastail 1981 ja 1983.