Kuidas salapärane ajuhaigus miljon inimest elavateks surnuteks muutis
Mõistatuslik haigus paiskas inimesed aastakümneiks okasroosikeseunne ning arstid ei tea tänini, millest see oli põhjustatud, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
Viini neuroloogi Constantin von Economo näoilme väljendas nõutust. Ta silus mõtlikult oma pakse vuntse ning silmitses meest, kes oli tema juurde konsultatsioonile toodud.
Raskesti haige mehe seisund näis olevat tõeliselt räbal, võib-olla lausa eluohtlik. Tema tõve sümptomid olid aga ebatavalised ega sarnanenud nendega, millega von Economo oma kliinikus harilikult kokku puutus.
Haige mees istus lõdvestunult toolis otsekui kaltsunukk, tema pea kõikus ühelt küljelt teisele nagu kaelalülisid polekski. Nägu oli liikumatu, silmad kissitasid kitsaste piludena ning suu oli kogu aeg paokil, nii et sülg nirises lõua alla. Kui von Economo patsiendilt midagi küsida üritas, sai ta vastuseks üksnes elutu pilgu.
Oli 1917. aasta jaanuarikuu. Constantin von Economol oli selleks ajaks seljataga juba pikk arstipraksis ning ta oli näinud nii mõndagi. Ta oli maailmasõja tandritelt naasnud muserdatud sõdureid tohterdanud sõjaneuroosist ja tegelenud mürsukildudest, kuulidest või infektsioonidest põhjustatud ajukahjustustega.
Enamasti polnud neuroloogil raskusi haiguse diagnoosimisega, kuid tolle patsiendi puhul jooksis ta mõte ummikusse.
See letargiline mees polnud kunagi sõjas käinud ning tema ilmselgeid vaevusi ei kirjeldanud ükski neist paksudest meditsiiniteatmeteostest, mis von Economo kabineti riiuleid täitsid. Kui neuroloog küsis nõu kolleegidelt, Austria tunnustatud arstidelt, ei osanud lahendust pakkuda nemadki.
Asi läks aga üha hullemaks. Samasuguste sümptomitega haigeid hakkas von Economo vastuvõturuumi saabuma üha sagedamini. Näis, et tundmatu tõbi on kujunemas epideemiaks.
Haiged luksuvad ja vannuvad
Haigestunute seas oli nii lapsi, noori, täiskasvanuid kui ka vanu, nii mehi kui ka naisi. Mõni patsient oli kontaktivõimeline ning kurtis arstile pea- ja liigesevalu, kahekordset nägemist, palavikku ja iiveldust. Teised olid vaevu teadvusel ja närvitohtril tuli küsitleda haigete lähedasi.
Oli neid, kes luksusid ja kelle pea viskus seejuures küljelt küljele. Paljudel esines ilmseid psüühikahäireid, millega kaasnesid meelepetted, ning nad loopisid vandesõnu vasakule ja paremale või kordasid lõputult ühte ja sama lauset. Kõiki patsiente ühendas üks tunnus: krooniline tugev väsimus.
Haigus oli kummaline ja ühtaegu hirmutav. Inimene võis täiesti normaalsena laua taga istuda ja süüa, kui korraga – suu veel lõpuni mälumata toitu täis – pöördusid tema silmad pahupidi ning ta langes justkui letargilisse unne, mis võis kesta kuid.
Paljudel tuli selline unehoog peale seismise või käimise ajal. Mõistagi viis see patsiendi lähedased meeleheitele ning sel oli ka põhjust. Peagi pidi von Economo nentima, et ligi pooled selle erakorralise haiguse all kannatanuist surid.
Kuna meditsiinikirjandus seda haigust veel ei tundnud, otsustas von Economo kummalist unitõbe ise dokumenteerima hakata.
17. aprillil 1917 avaldas ta teadusliku artikli, milles ristis tõve ladinakeelse nimega encephalitis lethargica. Tõlgituna on see letargiline entsefaliit ehk ajupõletik, millega kaasneb tardumusse vajumine. Tänapäeval tuntakse haigust nime all von Economo-Cruchet’ tõbi.
„Meil on tegu unitõve vormiga,“ nentis von Economo oma artikli sissejuhatuses ning kirjeldas seejärel haigusele iseloomulikke tunnuseid: esmalt unisus ja täielik lõtvumine, hiljem krambid ja värinad üle kogu keha.
Füüsiliste ja psüühiliste sümptomite kogum viitas sellele, et haiguse allikas peab asuma ajus. Surnute lahkamine kinnitaski selle hüpoteesi.
Artiklis märkis von Economo, et lahkamisel tuvastati põletik nendes kudedes, mis paiknesid sügaval ajus ja muu hulgas reguleerivad unevajadust. Tänapäeval tunneme seda ajupiirkonda kui hüpotalamust, keskaju alumist osa.
Unitõve vallandumise põhjuste kohta oskas von Economo pakkuda vaid oletusi. Ta esitas teooria, mille kohaselt põhjustab haiguse mingi aju ründav viirus, mis levib kontrollimatult inimeselt inimesele.
Varsti pärast artikli ilmumist näis siiski, et see oletus ei pea paika. Sama ootamatult kui haigus oli ilmunud, see ka kadus. Vähemalt mõneks ajaks.
Londonis levib paanika
Aastail 1918-1919 möllas üle kogu maailma kõigi aegade hirmsaim gripiviirus, nn Hispaania gripp, mis sai säärase nime seetõttu, et mittesõdiva riigina ei tsenseerinud Hispaania oma ajakirjandust, kus said vabalt ilmuda teated epideemia tagajärgede kohta.
Suremus oli nii tohutu, et surnukambrid täitusid laibavirnadega. Nende õuduste taustal jäi von Economo kirjeldatud tõbi suhteliselt tähelepanuta. Arstidel olid käed-jalad tööd täis ning neil polnud aega lugeda akadeemilist kirjutist uuest kummalisest haigusest.
Lõpuks meenus kellelegi doktor Constantin von Economo artikkel, mis oli kirjeldanud just samasuguseid haigusjuhtumeid.
Loe mõistatuslikust haigusest lähemalt maikuu Imelisest Teadusest!
Vaata videost, kuidas unitõvepatsiendid New Yorgi haiglas 1969. aastal virguvad:
