Meresügavuses luuravad kummalised olendid

Igal aastal jääb süvamereuurijate kaamerate ette uusi ja tundmatuid elukaid.

Bioloogid oletavad, et praeguseks oleme kohtunud vaid kolmandikuga neist liikidest, kes meres elavad. Aeg-ajalt silmavad teadlased olendeid, kes justkui polegi siitilmast, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Süvamere asustus on hõre ja saaki ei tohi minema lasta. Harilik mõõkhammas sulgeb kinninabitud pala hammastest puuri, kust väljapääsu pole.

Mõni teadlane usub, et see süvamerekala saab endale einet lubada vaid korra või paar elu jooksul. Seega ei tohi ta riskida: kui toit on sattunud haardeulatusse, ei või seda mingil juhul enam minna lasta.

Just seetõttu ongi paljud süvamerekalad nii jubeda välimusega, omades pikki teravaid hambaid, mis sirutuvad igasse suunda. Kui harilik mõõkhammas suu sulgeb, siis sobituvad alalõua pikad hambad avadesse, mis asuvad mõlemal pool aju.

Suu sulgub sama efektiivselt kui rüütlilinnuse värav – miski ei pääse sealt enam välja.

Kui toit on haruldane, ei tohi end hirmutada lasta ka saagi suurusest. Sestap ongi süvamerekaladel eriti laialt avanev suu ja õhupallina paisuv kõht – nii saavad nad alla kugistada endaga sama suure või pisut suuremagi saagi. Mõõkhamba menüüsse kuuluvad kalad, koorikloomad ja kalmaarid.

Süvamere kummalistest asukatest loe lähemalt maikuu Imelisest Teadusest!