Populism: veider termin, mis peaks tähistama nii Trumpi kui Leninit

Kõige sagedamini kasutatakse seda sõna demagoogia ja liiga suurte lubaduste kohta, aga tegelikult on populismil terminina palju sügavam sisu. Populism vastandab lihtsat inimest eliidile, näiteks töölisklassi ülemklassidele, äärmuslikumaid populismi esindajaid ajaloos on olnud Lenin. Populismist täiesti puhas pole aga vist ühegi partei ükski valimisplatvorm.

Kõiksuguseid "-isme" kasutatakse tavaliselt kahel otstarbel. Kas keegi on endale leidnud ideoloogia, mille nimel maailma muutma hakata (näit sotsialist) või üritatakse kellelegi silti külge kleepida, mida see reeglina omaks ei võta (fašist). Need, keda populistideks nimetatakse, ei tunnista oma ideid demagoogilisteks, ja on lausa solvunud, kui neile seda silti külge kleebitakse.

Tegelikult on populismil päris konkreetne sisu. Tuleneb see termin ladinakeelsest sõnast populus, antiikajal tähendas see aga kogu Rooma kodanikkonda (populus romanus), lisaks patriitsidele ka plebeisid ja hiljem ka provintside rahvastikku. Odavat populaarsust aeti taga juba siis, seda on jäänud tähistama ka valitsejate püüd rahvale "leiba ja vaatemänge" pakkuda, et nad vähemalt rahul oleks.

• Demagooge tunti juba varasemast, pärineb see sõna ju Antiik-Kreekast, algselt lihtsalt hea kõnemehe tähenduses, hiljem tähistades spetsiifiliselt poliitikut, kes üritab vääritute abinõudega võita rahva poolehoidu. Aga termin populism selle nähtuse kohta otseselt siiski ei käi.

Populismi on ka paljud sotsiaalteadlased defineerida püüdnud, küll oma isikliku maailmapildi pealt vaadates, populistid ise selliseid definitsioone ei püstita. Erinevalt paljudest teistest -ismidest (näiteks natsionalism, kapitalism), mis pärit prantsuse keelest, paistab populism poliitilise terminina pärinevat siiski Ameerikast, samas kui Euroopa bolševism läks "rõhutute" ja "eliidi" vastandamisel veelgi enam äärmusse.

• Eesti Entsüklopeedia 6. köide (Tartu 1936) teab populismi vaid kui prantsuse kirjanduslikku koolkonda, mis nõuab kirjanduselt elulähedust ja lihtsamate inimeste ja seltskonnakihtide kujutamist.
• Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 6. kd (Tallinn 1974) teab populiste kui USA-s 1891. aastal loodud Populistliku Partei liikmeid, peamiselt farmereid ja töölisi, kes nõudsid odava raha poliitikat, progressiivset tulumaksu, 8-tunnist tööpäeva, raudteede riigistamist, jne.
• Eesti Entsüklopeedia 7. kd (Tallinn 1994) defineerib populismi aga kui poliitilist tegevust, mille eesmärk on oma erakonnale poolehoiu saavutamine ja võimule pürgimine, paljudel juhtudel vahendeid valimata.

Niisiis läbivat defintsiooni pole olemas.

Demokraatlikel valimistel on ilmselt iga erakond valijatele meeldida üritades populismist nakatatud, aga nagu prantsuskeelne Wikipedia kinnitab, alates 1990. aastatest on populist läinud kasutusele ennekõike halvustavas tähenduses, sõimusõnana.

Ingliskeelne Wikipedia on jäänud pidama definitsioonile, mida väljendab Business Dictionary:

• "Populism: Üldiselt, ideoloogia või poliitiline liikumine, mis mobiliseerib elanikkonda (tihti, aga mitte alati, alamklasse) institutsioonide või valitsuste vastu, tavaliselt selleks, et kaitsta rõhutuid ebaõigluse eest. Olgu siis vasakult, paremalt või tsentrist, populism üritab ühendada äraostmatut ja lihvimata "väikest inimest" korrumpeerunud eliidi ja selle toetajate vastu rikaste ja intellektuaalide seast."

Ilmneb, et prantsuse keelde ilmus sõna populist alles aastal 1912, artiklis, mis kirjeldas Vene revolutsionääre, nimelt narodnikuid.

Juhul kui Donald Trump oleks tõesti populist, tuleks välja, et ka miljardär võib ennast tänapäeval lihtsaks inimeseks pidada. Seaduse ees on ta seda tõesti.

Lenin vastandas jälle töölisklassi (kes pidanuks esindama tema arvates rõhutuid) eriti ülemklassidele, olles ilmekas populismi esindaja. Kuid kommunistidest sai tema riigis uus ülemklass.

"Surm pursuidele"

Kaks kõige äärmuslikumat populismi vormi on olnud nimelt Maximilien Robespierre'i järgijad Prantsuse revolutsiooni ajast (kes saatsid lihtrahva nimel eliidi esindajad giljotiini alla) ja Lenini bolševikud Venemaal pärast 1917. aastat (kes saatsid eliidi seina äärde või külmale maale surema). Nii äärmuslikke vahendeid enamik populistlikke liikumisi õnneks siiski kasutanud ei ole.

Eestis esindas lihtsa inimese ja eliidi vastandamist enamlaste liikumine 20. sajandi alguses, vapside liikumine 1930. aastatel, aga ka näiteks sotside ja vabaerakondlaste ühisavaldus Harta 12, aastast 2012.

Rahvuslus, mille ideoloogiks oli Eestis Carl Robert Jakobson 1870.-1880. aastatel, ja leidis pisut teistsuguse vormi Pätsi ajal, on seevastu üritanud algusest peale klassivahesid siluda. Kuid ka rahvuslus vastandus ju baltisakslusele. (Tänases Eestis üritatakse küll rahvusluse nime all propageerida hoopis eriti veidrat ideoloogiat, mis põimib stalinismi hitlerlusega).

Ameerikas seostub populism rohkem vasakpoolsetega, Euroopas aga paremtiivaga (keda püütakse defineerida kui paremäärmuslust). Tänapäevane populism on omane just nimelt demokraatiatele, ja püüule kanda kunagisi (tavaliselt marksistlikke või leninlikke) põhimõtteid tänapäeva oludesse, klassivõitluse asemel propageerides küll palju mõõdukamat populismi.

Põllumeeste populism

Ameerikas oli ometi aastail 1891-1908 eksisteerinud ja esialgu ka päris suurt mõju omanud Populistlik Partei, esindades majanduskriisi küüsi langenud põllumehi, kes otsisid lihtsustatud lahendusi oma probleemidele. 1892. aasta presidendivalimistel kogus nende kandidaat James B. Weaver lausa 8,5 protsenti häältest ja võites viies osariigis demokraatide (ekspresident Stephen Grover Cleveland) ja vabariiklaste (ametis olev president Benjamin Harrison) ees.

Nn agraarpopulism kasvab selgelt sealt välja. Soome põlissoomlaste partei on näiteks juurdunud just nimelt väikepõllumeeste liikumisest nn "rötösherrade" (korruptiivsete härrade) vastu.

Kuigi enamik agraarparteisid seisab oma professionaalsete huvide eest, on paljudes teistes küsimustes tuginetud tõesti populistlikele liialdustele.

Parempopulism

1950. aastate Prantsusmaal ilmnes sõnaselgelt lihtsat inimest eliidile vastandav Pierre Poujade'i juhitav poujadism, kasvades välja maksuprotestidest, jõudes küll ka parlamentarismi eitamiseni välja ("parlament olevat Pariisi suurim bordell").

Poujade'i taustalt esile tulnud Prantsuse Rahvusrinne seevastu on kasvanud välja kunagistest Vichy režiimi toetajaist, ehk nende juures kõlab vahel ka Hitleri-kummardamist. Hitlerit ennast ometi populistiks pidada ei saa, tema üritas ju propageerida pigem ülemrassi ja üliinimese, ehk eriti ränga elitaarsuse põhimõtteid. Ainus "eliit" millele Hitler vastandus, olid juudid.

Aga nagu paavst Franciscus I nüüd omakorda hoiatab, võib populistlike liikumiste ajendil tõesti jälle Hitleri-taolisi despoote esile tõusta. Küsimus ongi, kas lihtsa inimese kaitsel liikumised tegelikult ka oma sõnumit usuvad, või on "tõelise demokraatia" nõuete taustal jälle püüd totalitaarseid režiime kehtestada.