Rabav väide: inimesed võisid jõuda Ameerikasse arvatust üle 100 000 aasta varem

See on väga suur vahe senise teadusliku konsensusega, mille kohaselt jõudsid esimesed ameeriklased Põhja-Ameerika mandrile umbes 15 000 aastat tagasi. Paljud arheoloogid on uue teooria suhtes väga kriitilised.

Ajakirjas Nature avaldatud uuring tahab senise käibevisiooni inimeste liikumisest ürgses maailmas uppi lüüa, väites, et inimlased olid Californias kohal juba 130 000 aastat tagasi. Wollongongi ülikooli teadlane ja uuringu üks autoreist Richard Fullagar ütles IFLScience`ile, et erakordsed väited nõuavad erakordset tõestusmaterjali ja nende uuringurühmal olevat need olemas - väited põhinevad aga Californias San Diego maakonnas tehtud väljakaevamistelt, kus leiti iidse londilise mastodoni jäänuseid.

Mastodon iseenesest pole tunnistus inimeste kohalolekust, aga asi on selles, et paljudelt võhkadelt leidi kummalisi sälke. Lähemal uurimisel selgus, et sälgud sobivad hästi kokku sealtsamast leitud pihukirveid meenutavate kivide ja muude algeliste tööriistadega. Tiim viis läbi mitmeid katseid, üritas taaskorrata võhkade lõikamise ja töötlemise protsesse ja selgus, et lõiked ja tööriistad klapivad. Tööriistad – pihukirved, väikesed alasikivid ja muud sobitusid kokku ka üksteisega, mis kinnitas veelkord, et need on inimeste poolt kasutuses olnud. Ükski lihasööja loom või geoloogiline protsess poleks teadlaste kinnitusel saanud võhkadele selliseid jälgi jätta. Läbi kõigi muude tegurite välistamise järeldas uurimistiim, et tegemist on arheoloogilise leiukohaga, paigaga, mida on mõjutanud inimtegevus.

Uraanidateerimine määras luud tõelisse ürgaega

Palju aastaid ei suudetud mastodoniluude vanust määrata (need leiti tegelikult juba aastal 1992 toimunud tee-ehituse käigus), nüüd aga saadi nende vanus uraanidateerimisega teada (selle puhul arvutatakse dateeritava materjali vanus välja selle järgi, kui suur hulk uraani materjalis - antud juhul luudes - on jõudnud tooriumiks laguneda). Dateerimisega jõuti järeldusele, et need luud on 131 000 aastat vanad. See paigutab inimese saabumise Põhja-Ameerikasse enam kui sada tuhat aastat varasemasse aega seniteatust. Aga inimjäänuseid ei leitud.

Kaasteadur Steven Holen Ameerika paleoliitilikumi uurimiskeskusest ütles, et uurijad eeldavad oma väitele tõsist kriitikat. „Ma olin algul ka ise skeptiline, aga tegu on päris kindlasti arheoloogilise leiukohaga,“ ütles ta. „Ilmselt tuleb mõningaid erakordseid väiteid sellegi kohta, kuidas need inimesed Californiasse jõudsid.“

Kes need 131 000 aasta tagused tegelased olla võisid, pole kindel. Vaid dateeringu järgi ei saa välistada Homo sapiensi, neandertallasi või kedagi sootuks kolmandat. Kuid nagu New York Times kirjutab, ei liikunud tänapäevased inimesed ilmselt Aafrikast välja varem kui 50 000 – 80 000 aastat tagasi. Ameerikasse jõudmise puhul on üldiselt arvatud, et inimesed jõudsid sinna umbes 15 000 aastat tagasi, kuigi eelmisel aastal väitsid kanada teadlased, et nad on leidnud põhjapõdraluid, mil on lõikejäljed ja mis on 24 000 aastat vanad. See on teema, mille ümber on ameerika arheoloogide seas aastakümneid käinud kange vaidlus, aga enamasti on küsimus selles, kas jõuti kohale tuhat-kakstuhat aastat varem või hiljem, mitte sada tuhat aastat varem.

Igatahes - kui keegi tõepoolest 131 000 aastat tagasi Californias mastodoniluid töötles, on muud daatumid selle kõrval nagu eilne päev.

Lähtudes sellest, millal üldise teadmise järgi Homo sapiens Aafrikast välja rändas, pidid mastodoniluude töötlejad olema neandertallased või veel mingid muudlaadi hominiidid. Siberist on neandertallaste jäänuseid leitud ja Fullagar ütleb, et jääaegade vahelisel perioodil, kui merevee tase oli madalam ja Aasia ning Põhja-Ameerika Beringia maasilla kaudu ühendatud, võisid nood ka Ameerikasse jõuda. Mis tähendab muidugi erakordselt pikka reisi Euroopast Aasiasse läbi Siberi ja siis sealt Californiasse. Teisalt jällegi on märkimisväärne, et indiaanlastel genoomis on suhteliselt palju neandertallaste geene.

Mitmed arheoloogid kritiseerivad teravalt

Tasub aga arvesse võtta, et kui mitmed arheoloogid läksid Fullagari ja ta kaaslaste väitest elevile, siis paljud kritiseerivad uusi järeldusi teravalt. „Ma olin täiesti rabatud,“ ütles Washingtoni ülikooli teadlane Donald K. Grayson New York Timesi vahendusel. „Rabatud sellest, kui kehvad need väited olid.“
Grayson lisas, et uus uuring ei ole veenvalt välistanud mingeid tavapärasemaid põhjusi, miks luudel jäljed on. Ka mitmed teised arheoloogid on seda meelt, et jäljed võisid jääda luudele siiski näiteks setetest või tekkida mingil muul, mitteinimlikul põhjusel ja pihukirved võisid leiukohta jõuda hiljem. Kokkuvõttes püsib uus väide nende sõnul siiski savijalgadel.