Vladimir Komarovi saatuslik missioon: täna 50 aastat tagasi nõudis kosmoselend esimese inimohvri
Esimese kosmoses käinud inimese Juri Gagarini hea sõber ja kolleeg Komarov tunnistati küll kahel korral nõukogude kosmonautide treeningprogrammi vältel meditsiiniliselt lennukõlbmatuks, ent see-eest olid tal tugevad inseneriteadmised ning tehnilised oskused ja ta oli tubli piloot. See ta kosmosesse viiski, sealjuures sai tast Sojuz 1 pardal lennanuna esimene kaks korda kosmoses käinud nõukogude kosmonaut. Ta aitas muuhulgas kaasa kosmoseaparaatide disainimisel, kosmonautide treenimisel ja valimisel ning suhtles avalikkusega.
Komarovi esimene kosmoselend oli Voshod 1 pardal, mis startis 12. oktoobril 1964. Et USA ja NSV Liidu vaheline kosmosevõidujooks oli selleks hetkeks juba paraja hoo sisse saanud, oli igal lennul lisaks teaduslikule ka oluline propagandistlik tähtsus. Voshodi pressiti (väidetavalt Moskva nõudel) lausa kolm kosmonauti, mis tähendas, et Komarovi, Konstantin Feoktistovi ja Boriss Jegorovi skafandritele kosmoseaparaadis enam ruumi ei jätkunud. Nii oli Voshod 1 esimene missioon maailmas, mille raames lendas kosmosesse mitu inimest ühe laevaga ja ühtlasi esimene, millest osavõtnud ei kandnud spetsiaalset tänases mõistes kosmoseülikonda.
Tõeline tulevikumasin
1963. aastal viseeritud Sojuzi nimetas nõukogude kosmoseprogrammi peakonstruktor Sergei Koroljov tõeliseks tulevikumasinaks. Sojuzi programmi eesmärk polnud mitte enam lihtsalt kosmoses lennata, vaid programmi kulminatsioonina vene kosmonaut enne ameeriklasi Kuule viia.
23. aprilliks 1967, mil Komarov startis, polnud NSV Liit kaks aastat teinud ühtki mehitatud kosmoselendu, viimati enne seda lennutati märtsis 1965 kosmosesse Voshod 2. Koroljovgi oli vahepeal siitilmast lahkunud. Sojuzi ettevalmistus polnud kaugeltki ideaalne, sest uute laevadega ei olnud suudetud ühtki õnnestunud mehitamata katselendu läbi viia.
Sellest hoolimata nägi Sojuz 1 missioon ette majesteetlikku manöövrit: esmalt pidi 23. aprillil startima Komarov, järgmisel päeval ehk 24. aprillil aga Sojuz 2. Kaks kosmoselaeva pidid plaani kohaselt põkkuma, Komarov ühest laevast teise liikuma, kolleegiga kohad vahetama ja siis teises laevas Maale tagasi tulema. Lend oli ka hea võimalus näidata ameeriklastele, kuidas kosmoses õigesti lendama peab. Sama aasta jaanuari lõpus olid kolm Apollo 1 astronauti oma stardiplatvormil seisnud kosmoselaevas puhkenud tulekahju tõttu testi käigus traagiliselt hukkunud.
Ja nii lendaski mõni nädal varem oma 40. sünnipäeva tähistanud Komarov 23. aprillil 1967 kosmosesse. Paraku jagas ta oma Apollo 1 kolleegide saatust ega jõudnud elusana koju tagasi.
Ähmased ja vastukäivad üksikasjad
Muud detailid ses osas, mis ikkagi täpselt juhtus, on segased, sest Komarovi surma asjaolude ümber on palju vandenõuteooriaid ja kuulujutte. Väidetavalt (ja arvestades tema osalust kosmoseprogrammis kõlab see usutavalt) olla ta ette teadnud, et Sojuz 1 kubiseb vigadest, ei ole mehitatud lennuks valmis ja eluga naasmise võimalus on väike; väidetavalt olla ta sõber, formaalne Sojuz 1 varupiloot ja NSV Liidu kangelane Gagarin koostanud kümne lehekülje pikkuse memo ja palunud selle oma KGB agendist sõbral Brežnevile saata, et lend edasi lükataks. Veel olla Gagarin vahetult enne starti kosmodroomile ilmunud ja nõudnud, et talle skafander selga pandaks ja ta ise sõbra asemel „üles“ saadetaks.
Midagi aga edasi ei lükatud ega ära jäetud, sest propagandamasin vajas järjekordset võitu. Nagu kirjutas Tormi Soorsk Tehnikamaailmas, algasid probleemid kohe, kui Komarov Sojuziga orbiidile jõudis: üks laeva kahest päikesepaneelist ei avanenud ja paljud süsteemid jäid vooluta. Seetõttu olid rivist väljas paljud navigatsiooniseadmed ja laeva stabiliseerimiseks ja juhtimiseks vajalikud sensorid ja süsteemid. Ka telemeetriaseadmed jukerdasid ja side oli katkendlik. Sojuz keerles muudkui ümber oma pikitelje ja Komarovil ei õnnestunud laeva stabiliseerida. Sojuz 2 start, millega Komarovi laev põkkuma pidi, tühistati, ametlikuks põhjuseks toodi hiljem äikesetormid.
Pärast 18. orbiiti lülitati lõpuks sisse pidurdusmootorid ja Komarov kogenud piloodina oli selleks hetkeks saavutanud mõningase kontrolli laeva üle. Ent kui ta alustas Maale laskumist ja lülitas sisse mehhanismi, mis pidi välja sikutama suure pidurduslangevarju, väljus vaid väike vari, mis pidi tegelikult aitama suurt väljutada. Laeva keerlemise tõttu keerdusid selle trossid puntrasse ja väike vari ei avanenud. Suur langevari ei väljunud üldse seda katnud luugi vigase sensori tõttu. Komarovi poolt viimases hädas välja lasta proovitud tagavaralangevarju trossid keerdusid kokku väikse omadega. Kapslit ei pidurdanud miski ja see põrutas kiirusel 40 m/s vastu maad.
Mõningate allikate järgi olevat Komarov lennu lõppfaasis ja oma surmas kindel olles üle raadioside parteiladvikut ja insenere neednud. Teisel pool olnud temaga väidetavalt ühenduses Aleksei Kossõgin Poliitbüroost, kes olla teda läbi pisarate kangelaseks nimetanud.
Kosmoseajaloolased nördisid
Pärast raamatu ilmumist vallandus kosmoseajaloolaste seas nördimuslaine. Väideti, et paljud ses tõe pähe esitatavad faktid on kas mõnes osas mööda või suisa valed. Ent jutt oli juba netis laiali läinud ja sellist draamat purki tagasi pista on teadagi keeruline.
Pärast kriitikat nentisid autoridki, et osa raamatust võib vale olla ja kutsusid üles teadlasi lugu täpsustama. Agent Russajevi öeldule jäid nad aga kindlaks.
Muude detailide osas: Gagarini ilmumine kosmodroomile ja nõudmine, et ta skafandrisse pandaks, ei päde mitme kosmoseajaloolase, sealhulgas Robert Pearlmani (space.com) sõnul juba seepärast, et nõukogude kosmonaudid ei kandnud tollal skafandreid. Ent sel juhtumil olevat Starmani autorite sõnul tunnistaja - Pravda reporter Golovanov, kelle sõnul olla Gagarin igasuguseid muidki imelikke asju nõudnud.
Kossõgini nutusest ühendusest, millest rääkis Fellwock, pole sõnagi üheski raportis või transkriptsioonis juttu ja autorid nendivad, et ehk poleks pidanud nad ses osas Fellwocki sedavõrd usaldama (ehkki NSV Liidu suletuse tingimustes ei ole ametlike dokumentide puudumises midagi erakordset).
Pearlman kritiseerib ka väidet, nagu karjunuks Komarov kontrollkeskuse peale, öeldes, et kosmonaut oli treenitud kriitilistes olukordades enesevalitsust säilitama, tegu oli kogenud lenduri ning tehnikuga ja selline jutt on lihtsalt "maitsetu." Npr.com-i blogis Starmani lõike jaganud Robert Krulwich konsulteeris pärast kriitika vallandumist paljude kosmoseajaloolaste ja raamatu autoritega ja pani kokku uue pildi. Mis puudutab kosmonaudi viimaseid sõnu, siis ajaloolane Asif Siddiqi, kelle valduses on Venemaa riigirahiivist saadud transkriptsioon, kirjeldas talle neid hoopis teisiti:
Komarov: Aktiveeritud, aktiveeritud, ärge muretsege, kõik on korras.
Kontrollkeskus: Selge, me ei muretse samuti. Kuidas sa end tunned, kuidas on? Koit (kontrollkeskuse kood oli Zarja - M.A.), lõpp.
Komarov: Ma tunnen end suurepäraselt, kõik on korras.
Kontrollkeskus: Arusaadav, seltsimehed siin soovitavad sul sügavalt sisse hingata. Ootame maandumist. See on Koit, side lõpp.
Komarov: Aitäh selle kõige edastamise eest. Eraldumine toimus (moonutatud).
Komtrollkeskus: Rubiin, siin Koit. Saime aru, eraldumine toimus. Töötame pausi ajal (paus). Rubiin, siin Koit, kuidas sa mind kuuled? Side lõpp. Rubiin, siin Koit, kuidas sa mind kuuled? Side lõpp. Siin Koit, kuidas sa mind kuuled? Side lõpp...
Tõsi on, et NSV Liidu arhiividest mingite sündmuste kohta tõendite ja dokumentide mitteleidmine ei pruugi sugugi tähendada, et üks või teine asi ei toimunud. Starmani autor Bizony ütles NPRile, et ükski nõukogudeaegne dokument pole väärt paberit, millele see kirjutatud on.
Ent mis iganes täpselt kosmonaudi viimastel hetkedel ei toimunud ja missugune iganes polnud Sojuzi 1 kurva lõpuga lennu täpne eellugu, fakt on, et maandumisel kapsli langevari ei avanenud ja pingutustest hoolimata hukkus Vladimir Komarov kokkupõrkel oma koduplaneediga täna poolsada aastat tagasi.
