Ülevaade: Prantsuse 5. vabariik ja selle presidendivalimised läbi aja
Alžeeria kriis, mis kestis 1954-1962, lõppes küll lõpuks ka Alžeeria iseseisvumisega ja ligemale miljoni Prantsuse kolonisti ärakolimisega sealt, aga sellega kaasnes ülimalt terav sisepoliitiline kriis Prantsusmaal, mis soodustas ka Pierre Poujade'i juhitud populistliku liikumise esiletõusu, nende hulgas sai parlamenti esmakordselt ka Jean-Marie Le Pen. Kuid palju tõsisem probleem oli sõjaväeliste äärmusrühmituste radikaliseerumine.
1958
Ilmnes, et neljanda vabariigi (rajatud 1946. aasta põhiseadusega) valitsemiskord ei tulnud kriisi valitsemisega toime, või vähemalt väitis seda de Gaulle. Operatsioon Résurrection oli aga sõjaväelaste plaan Pariisis võimu haarata, et de Gaulle'i võimule nõuda. Senine võim andis järele ja de Gaulle toodigi peaministriks.
Viimati oli ta selles ametis olnud aastal 1946, pannes aluse ka Prantsuse sõjajärgsele majandusimele - 30-aastasele katkematule majanduskasvule (1945-1975). Just de Gaulle tarbeks tugevdati presidendivõimu uue põhiseadusega, mis kehtestati referendumil 28. septembril 1958. Ja neljandast oktoobrist 1958 tänaseni kestab seega Prantsuse viies vabariik.
1965
Teist korda valiti presidenti juba 1965. aastal otse avalikul rahvahääletusel, vastavalt 1962. aasta referendumil läbi viidud põhiseadusmuudatusele. Nüüd kandideeris ametisse kuus isikut, põhiduell peeti de Gaulle ja sotsialistide vahel.
Esimeses voorus kogus De Gaulle (UNR) 44,65 protsenti, Vabariiklike Institutsioonide Konvendi (CIR) kandidaat sotsialist François Mitterrand 31,7, Rahva Vabariikliku Liikumise (MRP) kandidaat Jean Lecanuet 15,6, kunagise Vichy režiimiga seotud olnud Jean-Louis Tixier-Vignancour 5,2, Euroopa Liberaalse Partei (PLE) kandidaat Pierre Marcilhacy 1,7 ja endine Buchenwaldi koonduslaagri vang Marcel Barbu 1,1 protsenti häältest.
Teises voorus kogus De Gaulle 55,2, Mitterrand 44,8 protsenti häältest.
De Gaulle lahkus aga presidendiametist 1969. aastal, pärast 1968. aasta rahutustelainet, pannes sedapuhku detsentraliseerimisnõuded referendumile ja kaotades. Suri ta aasta hiljem.
1969
Niisiis, veidi enneaegselt kutsuti prantslased juunis 1969 jälle riigipead valima. Kandidaate sedapuhku seitse:
- Georges Pompidou (gollistid, UDR) 44.47%
Alain Poher (Demokraatlik Tsentrum, CD) 23.31%
Jacques Duclos (kommunistid, PCF) 21.27%
Gaston Defferre (sotsialistid, SFIO) 5.01%
Michel Rocard (Ühendatud Sotsialistlik Partei, PSU) 3.61%
Louis Ducatel (sõltumatu radikaalsotsialist) 1.27%
Alain Krivine (Kommunistlik Liiga, LC) 1.06%
Teises voorus kogus Pompidou 58,2 ja Poher 41,8 protsenti häältest. Pompidou oli president 1969-1974.
1974
Pompidou suri ametis 1974 ja senati president Poher sai juba teist korda (1969 ja 1974) täita ajutise riigipea kohuseid. Nüüd tuli välja 12 kandidaati, riigipea valiti aga juba seitsmeks aastaks.
- François Mitterrand (sotsialistid, PS) 43.25%
Valéry Giscard d'Estaing (sõltumatud vabariiklased, RI) 32.60%
Jacques Chaban-Delmas (gollistid, UDR) 15.11%
Jean Royer (sõltumatu konservatiiv) 3.17%
Arlette Laguiller (Töölisvõitlus (trotskistid), LO) 2.33%
René Dumont (sõltumatu keskkonnakaitsja) 1.32%
Jean-Marie Le Pen (Rahvusrinne, FN) 0.75%
Émile Muller (Demokraatlik Sotsialistlik Liikumine, MDSF) 0.69%
Alain Krivine (trotskistid, FCR) 0.37%
Bertrand Renouvin (rojalistid, NAR) 0.17%
Jean-Claude Sebag (Euroopa föderalistlik liikumine, MFE) 0.16%
Guy Héraud (sõltumatu Euroopa föderalist) 0.08%
Teises voorus koondus parempoolne leer siiski Giscard d'Estaingi taha. 50,8 protsendiga, Mitterrandi 49,2 protsendi vastu, sai Giscard d'Estaing presidendiks. Giscard d'Estaing oli president 1969-1974.
1981
Nüüd saadi hakkama kümne kandidaadiga. Esimeses voorus kogusid nad hääli:
- Valéry Giscard d'Estaing (Prantsuse Demokraatia Liit, UDF) 28.32%
François Mitterrand (sotsialist, PS) 25.85%
Jacques Chirac (Koondumine Vabariigi Eest, RPR) 18.00%
Georges Marchais (kommunistid, PCF) 15.35%
Brice Lalonde (Poliitiline ökoloogialiikumine, MEP) 3.88%
Arlette Laguiller (Töölisvõitlus, LO) 2.30%
Michel Crépeau (Radikaalne Vasakpartei, PRG) 2.21%
Michel Debré (gollistlik parempoolsus) 1.66%
Marie-France Garaud (gollistlik parempoolsus) 1.33%
Huguette Bouchardeau (Ühendatud Sotsialistlik Partei, PSU) 1.11%
Sedapuhku sai Mitterand revanši 1965. ja 1974. aasta kaotuste eest, teises voorus 51,8 protsendiga häältest ametis oleva presidendi Giscard D'Estaingi 48,2 protsendi vastu. Mitterrand oli president 1981-1995.
1988
Osales üheksa kandidaati, kes said esimeses voorus hääli:
- François Mitterrand (sotsialistid, PS) 34.10%
Jacques Chirac (Koondumine Vabariigi Eest, RPR) 19.94%
Raymond Barre (Prantsuse Demokraatia Liit, UDF) 16.55%
Jean-Marie Le Pen (Rahvusrinne, FN) 14.39%
André Lajoinie (kommunistid, PCF) 6.76%
Antoine Waechter (Rohelised, VEC) 3.78%
Pierre Juquin (ühendatud sotsialistid ja kommunistid, PSU/LCR) 2.10%
Arlette Laguiller (Töölisvõitlus, LO) 1.99%
Pierre Boussel (Töölistepartei liikumine, MPPT) 0.38%
Teises voorus kindlustas Mitterand oma võidu 54 protsendiga häältest Chiraci 46 protsendi vastu.
1995
Osales üheksa kandidaati, tulemus meenutas veidi 1974. aastat (sotsialist oli esimeses voorus tugev, teises mitte):
- Lionel Jospin (sotsialistid, PS) 23.30%
Jacques Chirac (Koondumine Vabariigi Eest, RPR) 20.84%
Édouard Balladur (RPR/UDF) 18.58%
Jean-Marie Le Pen (Rahvusrinne, FN) 15.00%
Robert Hue (kommunistid, PCF) 8.64%
Arlette Laguiller (Töölisvõitlus, LO) 5.30%
Philippe de Villiers (Liikumine Prantsusmaa Eest, MPF) 4.74%
Dominique Voynet (Rohelised, VEC) 3.32%
Jacques Cheminade (Euroopa Töölispartei, POE) 0.28%
Teises voorus kogus Chirac 52,6 ja Jospin 47,4 protsenti häältest. Chirac oli president 1995-2007.
2002
Kuusteist kandidaati oli riigi ajaloo rekord:
- Jacques Chirac (Koondumine Vabariigi Eest, RPR) 19.88%
Jean-Marie Le Pen (Rahvusrinne, FN) 16.86%
Lionel Jospin (sotsialistid, PS) 16.18%
François Bayrou (Prantsuse Demokraatia Liit, UDF) 6.84%
Arlette Laguiller (Töölisvõitlus, LO) 5.72%
Jean-Pierre Chevènement (Kodanike Liikumine, MDC) 5.33%
Noël Mamère (Rohelised, VEC) 5.25%
Olivier Besancenot (Revolutsiooniline Kommunistlik Liiga, LCR) 4.25%
Jean Saint-Josse (Jaht, kalapüük, loodus, traditsioonid, CPNT) 4.23%
Alain Madelin (Liberaalne Demokraatia, DL) 3.91%
Robert Hue (kommunistid, PCF) 3.37%
Bruno Mégret (Rahvuslik Vabariiklik Liikumine, MNR) 2.34%
Christiane Taubira (Radikaalne Vasakpartei, PRG) 2.32%
Corinne Lepage (Kodanikkond, aktsioon ja osalus 21. sajandil, CAP21) 1.88%
Christine Boutin (Sotsiaalsete Vabariiklaste Foorum, FRS) 1.19%
Daniel Gluckstein (Töölispartei, PT) 0.47%
Teises voorus oli vasakpoolsetel hirmus peavalu, kuid nad olid lausa sunnitud toetama Chiraci. Le Peni 17,8 protsenti teises voorus oli häving, Chirac jätkas ametis 82,2 protsendi valijate toel. Kuid president valiti nüüdsest ametisse viieks aastaks.
2007
Le Peni lainehari andis järele, Chiraci koha võttis üle Nicolas Sarkozy. 12 kandidaati, esimest korda jõudis teise vooru aga naine.
- Nicolas Sarkozy (Rahvaliikumise Liit, UMP) 31.18%
Ségolène Royal (sotsialistid, PS) 25.87%
François Bayrou (Prantsuse Demokraatia Liit, UDF) 18.57%
Jean-Marie Le Pen (Rahvusrinne, FN) 10.44%
Olivier Besancenot (Revolutsiooniline Kommunistlik Liiga, LCR) 4.08%
Philippe de Villiers (Liikumine Prantsusmaa Eest, MPF) 2.23%
Marie-George Buffet (kommunistid, PCF) 1.93%
Dominique Voynet (Rohelised, VEC) 1.57%
Arlette Laguiller (Töölisvõitlus, LO) 1.33%
José Bové (sõltumatu aktivist) 1.32%
Frédéric Nihous Jaht, kalapüük, loodus, traditsioonid, CPNT) 1.15%
Gérard Schivardi (Töölispartei, PT) 0.34%
Royalist teises voorus Sarkozy peatajat ei olnud, kogudes 47 protsenti Sarkozy 53 vastu. Sarkozy oli president 2007-2012.
2012
Nüüd oli laval küme kandidaati, esikohal aga Royali eksabikaasa François Hollande.
- François Hollande (sotsialistid, PS)28.63%
Nicolas Sarkozy (Rahvaliikumise Liit, UMP) 27.18%
Marine Le Pen (Rahvusrinne, FN) 17.90%
Jean-Luc Mélenchon (Vasakrinne, FG) 11.10%
François Bayrou (Demokraatlik Liikumine, MoDem) 9.13%
Eva Joly (Euroopa Ökoloogia- Rohelised, EELV) 2.31%
Nicolas Dupont-Aignan (Vabariik, tõuse, DLR) 1.79%
Philippe Poutou (Uus Antikapitalistlik Partei, NPA) 1.15%
Nathalie Arthaud (Töölisvõitlus, LO) 0.56%
Jacques Cheminade (Solidaarsus ja Progress, SP) 0.25%
Sarkozy teiseks ametiajaks ametisse ei saanud, korjates 48,4 protsenti häältest Hollande'i 51,6 protsendi vastu. Hollande on olnud president aastast 2012, uuesti ta ei kandideeri.
2017
Nüüd näeme teises voorus jälle naist, sedapuhku Le Peni tütart Marine'i.Esimese vooru tulemused:
- Emmanuel Macron ("Liikuma!", En Marche!, EM) 23.86%
Marine Le Pen (Rahvusrinne, FN) 21.43%
François Fillon (Vabariiklased) 19.94%
Jean-Luc Mélenchon (Alistumatu Prantsusmaa, FI) 19.62%
Benoît Hamon (sotsialistid, PS) 6.35%
Nicolas Dupont-Aignan (Prantsusmaa esiletõus, DLF) 4.73%
Jean Lassalle ("Hakka vastu!", Résistons !) 1.21%
Philippe Poutou (Uus Antikapitalistlik Partei, NPA) 1.10%
François Asselineau (Rahva Vabariiklik Liit, UPR) 0.92%
Nathalie Arthaud (Töölisvõitlus, LO) 0.65%
Jacques Cheminade (Solidaarsus ja Progress, SP) 0.18%
Teine voor toimub 7. mail.
