Pritsimeeste pidupäev: täna sada aastat tagasi kutsuti Päevalehes üles looma ülemaalist tuletõrjeliitu
Tuletõrjeselts ühendas kohalikke aktiivseid inimesi erinevatelt elualadelt ja mitmel pool oli selts kogukonna südameks. Pritsimajas toimusid kohalikud peod, esinesid näiteringid ja muusikud. Seltside sissetulek tuli ürituste korraldamisest, annetustena elanikelt ja ettevõtjatelt ning kindlustusseltsidelt. Nii sõltus teenuse kvaliteet igaühe panusest. Tuletõrjeseltsid toimisid iga võimu ajal. Olles kohapeal ainsaks organiseeritud ja usaldusväärseks jõuks tuli täita ka omavalitsuse ülesandeid, alates turvalisuse tagamisest tänavatel kuni esmatarbekaupade jagamiseni.
1917.aasta kevadel alanud pöördelised sündmused muutsid senist ühiskonnakorraldust. Algas püüdlus iseseisvuse poole. Sel ajal tegutses Eestis umbes 150 tuletõrjeorganisatsiooni, mis omavahel mingil määral koostööd nii Baltimaade kui ka ülevenemaalise tuletõrjeliidu kaudu ka koostööd tegid.
24.aprillil (ukj) 1917.a ilmus Päevalehes Avanduse (Simuna) tuletõrje peamehe Liivi üleskutse Eesti tuletõrjujate liidu asutamiseks. See oli esimene avalik samm katuseorganisatsiooni asutamiseks. Üleskutsele reageeris Rakvere tuletõrjeselts, mille initsiatiivil kogunesid oma maakonna pritsimehed ja asutasid Virumaa tuletõrjeseltside liidu. Julgen oletada, et Avanduse seltsi juhile andis üleskutse kirjutamisel inspiratsiooni sama aasta mais Petrogradis toimuv tuletõrjekongress, mis ilmselgelt ei rahuldanud siinsete seltside huvisid.
Oma liidu asutamiseni tol hetkel veel ei jõutud. Oli ju poliitiliselt ja sõjaliselt ebastabiilne aeg. Lisaks oli mitmendat aastat kestev maailmasõda viinud väga palju tuletõrjujaid rindele. Liidu asutamise korraldamisega oleks toime tulnud vaid mõne suurema linna selts. Nii Tallinnas kui Tartus oli sel hetkel paraku tuletõrje juhatuses võim endiselt baltisakslaste käes. Eesti tuletõrjeseltside liidu asutamiseni jõuti septembris 1919, kuid 24. aprill 1917 läheb ajalukku kui esimese avalikult välja hüütud ühinemiskutse tähtis aastapäev.
