Abiprogramm Lend-Lease ehk kuidas ameeriklased hoidsid jalul Briti ja Nõukogude sõjamasinat
"Laena ja liisi" poliitika kehtis tegelikult sõja lõpuni välja. Abi oli tegelikult tasuta, kuigi osa relvastusest tagastati ameeriklastele sõja lõpus. Vastu sai USA rendile sõjalisi baase liitlasriikide territooriumil, vastastikuse tasaarvelduse korras. Kanadal oli sarnane poliitika, varustades küll ennekõike Suurbritanniat, küll oluliselt väiksemas mahus.
Kokku 50,1 miljardi (tänases rahas 667 miljardi) dollari väärtuses kaupu toimetati niimoodi USA-st Euroopa sõjatandrile, moodustades ligemale 17 protsenti kogu USA sõjakulutustest Teise maailmasõja ajal.
Sellest 31,4 miljardit läks Suurbritanniasse, 11,3 miljardit NSV liidule, 3,2 miljardit (Vabale) Prantsusmaale, 1,6 miljardit Hiinale ja veel 2,6 miljardit teistele liitlasriikidele (Brasiilia, Holland, Belgia, Kreeka jne). Kanada abi Suurbritanniale ja liitlastele koosnes ühest miljardist dollarist laenudena ja 3,4 miljardist dollarist varustusena.
Tingimused nägid ette, et materjali kasutatakse nii kaua kui see kas tagastatakse või hävineb, ehk jättes vastuvõtjale üsna vabad käed abi oma sõjaürituses ära kasutada.
Sel ajal, kui USA niimoodi tagaukse kaudu Euroopa ja Aasia sõtta sisenes, oli Prantsusmaa paraku purustatud, NSV Liit ja Hitleri-Saksamaa flirtisid veel omavahel (NSV Liit varustas ju Saksamaad vilja- ja metallilaadungitega juunini 1941 välja). Itaalia polnud veel Kreekat rünnanud, Saksamaa kallaletung NSV liidule ootas oma algust.
Sisuliselt ainus jõud, kes sel ajal Saksamaaga lahinguid pidas, oli Suurbritannia koos oma Rahvaste Ühendusega, küll pigem merel ja õhus. Hiina ja Vietnam olid sõjas Jaapani okupatsiooniarmeega. USA aga ei näinud neutraliteedi jätkamiseks palju kauemat võimalust, kuigi Saksamaale ja Itaaliale kuulutati sõda alles 11. detsembril 1941.
USA ja Briti vana armastus
USA oli brittide vaikiv liitlane sõjas sisuliselt küll kogu aeg. Suurbritannia oli seni hankinud varustust USA-st raha eest, aga 1941. aastaks olid kullavarud ammendumas ja vaja oli paremaid lahendusi.
Roosevelt leidiski Lend-Lease poliitika olevat väljapääsuks koduse neutraliteedivaimustuse keskel. Juhtima pandi Lend-Lease programmi hilisem välisminister Edward Stettinius Jr. (elas 1900-1949), 1943. aastast aga Leo Crowley (1889-1972).
Märtsis 1941 suundus sõjaabi ennekõike Suurbritannia ja Kanada toetuseks, aprillis 1941 laiendati abi ka Hiinale (Jaapani vastu) ja oktoobris NSV Liidule, mis selleks ajaks juba Saksa Wehrmachti rünnaku alla jäänud. Bermuda ja Newfoundlandi sõjaväebaaside vastu andis USA juba 1940. aastal Briti mereväele kasutada 50 hävitajat (destroierit).
Järgmine samm, Atlandi Harta, mis muide nõudis ka okupeeritud riikide (sh Eesti) iseseisvuse taastamist ja hiljem ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni loomist, kirjutati USA presidendi Franklin Delano Rooosevelti ja Briti peaministri Winston Churchilli poolt alla 14. augustil 1941 Placentia Bays Newfoundlandis, süvendas seda liitu veelgi.
NSV Liidu toetamise algatus tuligi esmalt Londonist, kuigi "suurte klubisse" võeti Stalin tegelikult vastu alles 1943. aastal. Usaldamatus kestis edasi, Balti riikide okupeerimist USA isegi ei tunnustanud, kuigi sõjakeerises unustati meid ära.
Sõjatehnoloogia koostöö USA ja brittide vahel algas näiteks magnetronidest (mis aitasid tuvastada vaenlase allveelaevu) ja viis teatavasti ka koostööni tuumarelvastuse väljatöötamisel.
NSV Liit elas ameerika abist
NSV Liidus katkes sõja ajal raudteetehnika tootmine üldse, seega tuli 92,7 raudteevarustusest sel ajal ookeani tagant, näiteks 1911 vedurit ja 11 225 vagunit, lisandudes kokku juba olemasolevale 20 000 vedurile ja poolele miljonile vagunile.
1945. aastaks oli kolmandik Punaarmee veokitest USA-s toodetud, ennekõike Dodge'id ja Studebakerid. Willys MB džiipe toimetati sõja ajal NSV Liitu koguni 51 000.
Nõukogude lennuväele toimetati ka 18 700 lennukit, mis võrdus kolmekümne protsendiga kogu punakotkaste varustusest. On selge, et Ameerika abi aitas brittidel pommitada Dresdenit ja punaväel näiteks Tallinnat, kuid ega sakslased ka Londonit enne seda just terveks ei jätnud...
NSV Liit sai ka oma tankitööstuse tööle, kuni selle toodang oli lõpuks konkurentsivõimeline ka Saksa tankide vastu, kuid sõjas sõtis NSV Liidu värvide all ikka 7000 ameerika tanki, enamasti keskmise suurusega tankide seas.
NSV Liidu toetamises oli mitu järku
- Enne Lend-Lease'i: 22. juunist kuni 30. septembrini 1941 - varustuse müük kulla alusel (esimene laev saabus Murmanskisse septembris, tuues ka 40 hävitajat Hawker Hurricane)
- Esimese protokolli järgi oktoobrist 1941 juunini 1942 - varustust toimetas Suurbritannia USA rahastusel
- Teise protokolli periood juulist 1941 juunini 1943
- Kolmanda protokolli periood juulist 1943 juunini 1944
- Neljanda protokolli periood juulist 1944 septembrini 1945
Kokku 3 964 000 tonni varustust toimetati NSV Liitu ohtlikku Arktika koridori pidi, millest seitse protsenti teel uppus.
Pärsia koridor oli pikim teekond, aga sealt kaudu tuli NSV Liitu 4 160 000 tonni varustust.
Niisiis, USA-st tuli sõja ajal NSV Liitu varustusena:
- 11,3 miljardi dollari eest materjali
- 427 284 veokit ja autot
- 35 170 mootorratast
- 13 303 soomukit ja tanki (neist 4102 M4 Shermanit)
- 11 400 lennukit (neist 4719 Bell P-39 Airacobrat)
- 4,48 miljonit tonni toiduabi
- 2,67 miljonit tonni bensiini ja õli (sh 57,8 protsenti kogu "punakotkaste" lennukikütusest)
- Laskemoona abi võrdus 53 protsendiga NSV Liidu omast toodangust
Kokku toimetati sõja ajal USA-st NSV Liidule 17,5 miljonit tonni varustust, ülejäänud Euroopale 22 miljonit tonni.
Britid toimetasid NSV Liidule sel ajal
- Kokku neli miljonit tonni varustust
- enam kui 7000 lennukit
- 5218 tanki
- üle 5000 tankitõrjekahuri
- 27 sõjalaeva
- 4020 kiirabiautot ja veokit
- 1721 mootorratast
- 1,15 miljardi naelsterlingu eest lennukimootoreid
- 1474 radarseadeldist
- 4338 raadioseadeldist
- 1212 roomiksõidukit, lisaks veel 1348 Kanadast
- 600 sonarit
- 15 miljonit paari saapaid
Sõja lõppedes muidugi Lend-Lease programmid lõpetati, kuigi USA toetus Lääne-Euroopa riikidele sõjast toibumiseks jätkus juba Marshalli abi vormis, kokku 13 miljardit (praeguses rahas 130 miljardit) dollarit alates 1948. aastast. Moskva sellisest abist keeldus. Vahele jäi ka 1946. aasta USA laen Suurbritanniale, mis sai tagasi makstud aastaks 2006.
Stalini juhitud NSV Liit, kus kõik oli allutatud ideoloogilisele sõjale ja propagandale, asus külma sõja ajal varasema lääne abi tähtsust varjama, kuigi Moskva nõustus 1972. aastal maksma 722 miljonit dollarit tasuks sõjaaegse viljaabi eest. 1942. aastal oli aga uppunud HMS Edinburgh, pardal NSV Liidu kullalast, osaliseks tasuks lääneliitlastele abi eest. Tegelikult USA isegi sõja ajal ei eeldanud, et Moskva saadud abi eest maksaks.
