Katkend värskest Eesti tornaadoraamatust: kuidas 19. sajandi keskel Võru kandis määratu maru möllas
Tornaado kui selline on Eestis pigem haruldane, ent üpris hästi uuritud nähtus. Eesti klimatoloogid Andres Tarand ja Ain Kallis on vastsesse raamatusse kokku kogunud kõik teadaolevad eesti-, saksa- ja venekeelses aja- ja teaduskirjanduses ilmunud sellekohased ülestähendused 18. sajandi esimesest poolest tänapäevani.
Kirjastus Varraku sarjas "Roheline Eesti" ilmunud "Eesti tornaadod" annab
ülevaate tornaadode tekkest ning olemusest, käsitletakse nende uurimise ajalugu Eestis ning esinemise statistikat. Erilist tähelepanu pälvivad tuulispaskade ja –peade, vihelike, vesipaskade ja –pükste, urrugaanide, keerandite ja ebajalgade tempude värvikad kirjeldused.
Nagu Maaleht märtsis kirjutas, ulatub tornaadode ülestähendamise ajalugu aastasse 1745. Mõnda neist, mis iseäranis tugev oli, oli üpris raske märkamata jätta. Näiteks purustas 1872. aastal seitsmest tornaadost koosnev seeria Liivimaal 74 talu, 25 mõisat ning ühe kivist kiriku ja tappis 7 ning vigastas 14 inimest.
Kokku on teadaolevalt on Eestis 310 keerist tapnud vähemalt 29 inimest, viimati 2000. aasta 15. juulil Rakveres. Eesti rahvas peaks valvas olema eriti juuli- ja augustikuude pärastlõunastel aegadel – siis võib ohtlikke pööriseid kõige sagedamini kohata. Nii ka järgneva lõigu puhul, mis 155 aasta taguse Perno Postimehe veergudelt värskesse raamatusse jõudnud on.
Perno Postimees nr 30, 01.08.1862
Võru maakonnast. Suur torm. Meie maakonnas on tänavu suvel väga suured tuuled, tormid ja tuulispead möllamas, mis palju kahju teevad, iseäranis Võru linna ligidal ja Põlva kihelkonnas palju katuseid rikkusid ja aedu ümber lükkasid. Kuuendamal juulil tõusis Võru linnast lõuna poole minna määratu maruhoog ja puhus vingudes põhja poole; kui Vagulast, mis kaunis suur ja sügav järv Võru ligidal on, üle oli minemas, ajas järve vee nõnda keema ja tormama, et rahvas, kes ääres heina tegivad ja vaevalt ennast paigal jõudsid hoida, sügava järve põhja paiguti veest palja nägid olevat. Teisel pool järve seisivad ääres kolm tublit küüni, need viskas hoog kui humalakotid ümber, kiskus palgid ühest ära ja viis neid ja muid hoone tükke kaugele. Edasi minnes läks ta veel kangemaks, kukutas mehe, kes põldu oli kündmas, kõige oma hobusega ümber ja veeretas mõlemaid kui munakesi hulga maad edasi, niisamuti veeretas ühe teekäija maantee pealt kõige vankri ja hobusega kaugele võssa. Kui maru Tilsi valda, mis Põlva kihelkonnas on, oli jõudnud, murdis ta ligi kahesaja vaka osa (74 ha) ilusat palgimetsa maha, mis nüüd kui määratu risustik möödamineja silma paistab. Et hooned, mis ettepuutusivad, muist katustest, muist ka veel raskemasti vigaseks saavad, on isegi mõista. Kui kaugele see maruhoog põhja poole on lennanud ja kui palju missugust kahju ta seal teinud, pole sest meie tänini sõnumeid saanud.
