Kogu maailma järvedes leiduv vesi liideti kokku, tulemus oli murettekitav
Phys.org vahendab teadusajakirjas Geophysical Research Letters ilmunud uuringut, milles öeldakse, et planeedil on järvevett kokku umbes 190 000 kuupkilomeetrit, mis on Seekelli sõnul soolase mereveega võrreldes väga väike kogus. Maailmameres on vett kokku 1,3 miljardit kuupkilomeetrit.
Seekell lisab, et kui kõik maailma järveveed ühte kohta kokku valada, oleks selle veekogu keskmine sügavus 42 meetrit, samas kui maailmamere keskmine sügavus on 3682 meetrit.
Üks võimalikke järeldusi uuringutulemustest on ka see, et kuna järved on madalamad, võib neist atmosfääri rohkem metaani eralduda kui seni arvatud.
Järvede veesisalduse mõõtmine on paras väljakutse. Satelliitide abiga on võimalik väga suurte järvede nagu Ülemjärv Suures järvistus või Vätterni järv Rootsis veemahtu paika panna, aga väikeste järvede veehulka saab mõõta siiski vaid aeglast välitööd tehes. Üks tavalisemaid meetodeid on väikeste järvede puhul selline, et järveuurija (limnoloog) sõuab paadiga senikaua mööda järve ringi, kuni ta on GPSi ja kajaloodi abiga hulga erinevaid põhjapunkte ja nende sügavusi registreerinud. Nende ja pindala pealt arvutatakse siis veekogus kokku. Väiksemate järvede puhul töötab see meetod hästi, suuremate puhul on aga aeganõudev ja seetõttu kallis.
Seetõttu kasutasid Seekell ja ta kolleegid järvede läbisõudmise asemel veemahu väljaarvutamiseks matemaatilist analüüsi. Kogu Maa järvede pindala on täpselt satelliitide abil välja arvutatav, lisaks sellele kasutati aga vertikaaltopograafilist statistikat, et nende üleüldine keskmine sügavus teada saada. Ka eksimisruum arvutati sisse ning tulemusena ongi nüüd siis hinnanguliselt võimalik öelda, et Maal on 184 000–199 000 kuupkilomeetrit järvevett.
Suurem osa planeedi järveveest asub väga suurtest järvedes – Kaspia meres, Ülemjärves ja Baikalis (umbes 80 protsenti kogu järveveest asub 20 kõige suuremas Maal asuvas järves). Järvevee kogus võib muutuda ka tänu inimtegevusele, näiteks siis, kui mõnda piirkonda rajatakse tiike või reservuaare. Teisalt on ka suuri järvi, mis on tänu inimestele ära kuivanud ja kadunud. Näiteks Poopo järv Boliivias oli oma 3000 km2 pindalaga üks suuremaid riigis, kliimamuutuse ja vee juhtimise tõttu põllunduspiirkondade niisutamiseks on see nüüd peaaegu kadunud. Samasugune lugu on Araali merega, mis kunagi oli maailma suuruselt neljas järv, ent mis on nüüdseks oma pindalast tänu inimtegevusele üle 90% kaotanud.
Probleem pole ainult vee hulgas, vaid ka selle kvaliteedis: suurimate järvede puhul kipub see tänu inimtegevusele halvenema. Näiteks Erie järv USA ja Kanada piiril, mille pindalaks on 25 667 km2, on tänu järve sattunud toitainetesaastele ja selle tulemusena vohavatele vetikatele tervenisti joomiseks kõlbmatu veega.
„Meie uuring näitab, et järvevett on planeedil üsna napilt ja inimtegevus võib selle hulka ja kvaliteeti väga kiiresti muuta," lausus Seekell.
