Kas Põhja-Jäämeri muutub paiguti juba Atlandi ookeaniks?
Värsked teadusandmed avavad viimatiste selliste arengute olemust, näidates, kuidas mõned Põhja-Jäämere piirkonnad on muutumas pigem Atlandi ookeani sarnasteks. Soojenenud vesi tulvab aladele, mis jäävad Skandinaaviast ja Venemaast põhja poole, mõjutades ookeani produktsiivsust ja keemilist koosseisu. See omakorda sunnib merejääd taanduma ja käivitab tagasiside-tsükli, mis võib suvise merejää püsimajäämise sootuks välistada.
„2015. aasta oli tõeliselt anomaalne periood, mil meil oli raskusi triivpoide merre paigutamiseks sobivate jäävoolude leidmisega,“ kommenteeris uurimust juhatanud Alaska ülikooli okeanograaf Igor Poljakov. „Minevikus pole midagi sellist juhtunud. See ajendaski meid analüüsi läbi viima: selgitama välja, miks 2015. aastal olid tingimused nii sandid, ja mis on need tegurid, mis taolist suurt muutust ajendavad.“
Möödunud nädala teisipäeval žurnaalis Science avaldatud tulemused näitavad, et samal ajal kui õhu soojenemise osatähtsus üha kasvab, leiavad ookeanis endas aset protsessid, mis kogu regioonis keskkonda fundamentaalsel moel moonutavad.
Neil moonutustel on selged mõjud Põhja-Jäämere lähistel elavatele inimestele, taimedele ja loomadele. Samuti võivad muutused kaasa tuua geopoliitiliste pingete kasvu regioonis sedamööda, kuidas varem jääkaane all püsinud ressursid kättesaadavaks ja uued piirkonnad kergemini laevatatavateks muutuvad.
Põhja-Jäämere idaosas tingivad need protsessid muutuseid ookeanikihtides. Põhja-Jäämere idapiirkonda katab nimelt külmast, vähem soolasest veest moodustunud „kaas“. Selle all asub kiht sooja, soolast Atlandi ookeanist pärinevat vett, mis pole kuni viimase ajani ookeanipinna lähedale pääsenud. Taoline kihistumine on jääd seni sulatava soojuse eest kaitsnud.
Alates 1970. aastatest on eri temperatuuriga kihid hakanud üha rohkem segunema. Uurimispoide ja tehiskaaslaste abiga kogutud teabe põhjal avastasid Poljakov ja tema kolleegid, et viimase poolteise kümnendi jooksul on nihe olnud tõeliselt märkimisväärne — pärast 2002. aastat on kihtidevaheliste temperatuuride erinevus vähenenud umbes 3,5 kraadi võrra.
Aastatel 2013–2015 kadus süvavett pinnaveest eraldav „kaas“ talvisel ajal mõnes piirkonnas täielikult, nii et soe Atlandi ookeani vesi jõudis pinnale ning sai merejää-katet veelgi mastaapsemalt sulatada. Samal ajal on soe õhk merejääd omakorda õhemaks sulatanud, mis ookeanikihtide segunemist veelgi soodustab.
