"Piinamismeetod" jääajast ehk vanim hambaplomm pandi suhu juba 13 000 aastat tagasi
Leitud hambad — samale inimesele kuulunud kaks keskmist ülemist lõikehammast — avastati Itaaliast Lucca linna lähistelt Riparo Frediani väljakaevamispaigast.
Kummagi hamba sees on suur auk, mis ulatub lõikehamba pealispinnast sügavale hambaõõne põhja välja. „See on üsna ebatavaline. Normaalsete hammaste juures midagi sellist ei kohta,“ nentis Bologna ülikooli arheoloog Stephano Benazzi.
Hambaaukude sisemust mitmesuguste mikroskoopia-tehnikate abiga uurides leidsid Benazzi ja tema töörühm hambaõõnte siseseintelt jada tillukesi rõhtsaid täkkeid, mis annab mõista, et auke on pärast nende tekkimist suuremaks puuritud. Nende hinnangul kasutati hammaste seesuguseks remontimiseks tõenäoliselt tillukese kiviteraga tööriistu.
Täkked sarnanesid neile, mida Benazzi ja kolleegid olid märganud juba varem teisest, 14 000 aasta vanusest Itaalia väljakaevamispaigast kogutud hammastel. Teadaolevalt oli tegu inimajaloo varaseimate näidetega hambaravikunstist.
Värske ürghambaleiu juures täheldati aga ka üht ravialast uuendust. Hambaaukudest avastati nimelt jälgi bituumenist, millesse olid jäänud tillukesed taimekiud ja karvakesed. Benazzi arvates viitab avastus hammaste eelajaloolisele plommimisele.
Ehkki taimede ja karvade lisamise täpne eesmärk on teadmata, paistavad need olevat viidud hambaaukudesse samal ajal hammaste puurimisega, mis tähendab, et tegu pole pelgalt jälgedega hiljem söödud toidust.
Paleoliitikumi-aegne hambaarst täitis värskelt suuremaks puuritud hambaaugud ilmselt bituumeniga — tõenäoliselt selleks, et vähendada valu ja vältida toidu sattumist hambaõõnde, täpselt samamoodi nagu nüüdis-hambaravis tavaks on.
Austraalia Wollongongi ülikooli arheoloog Claudio Tuniz arvab, et bituumenit kombinatsioonis mõnede ravimtaimedega võidi kasutada põletikke ennetava antiseptikumina, sarnaselt sellele, kuidas hiljem kasutati samal otstarbel mesilasvaha, nagu annavad mõista mitmed tuhandeid aastaid hilisemad hambaravile viitavad arheoloogilised leiud.
Tunizi hinnangul viitab hambaleid võimalusele, et inimesed rakendasid arenenud hambaravivõtteid juba tuhandeid aastaid enne seda, kui inimkond läks üle toidu, nt teravilja ja mee süstemaatilisele tootmisele — seda arengut peetakse peasüüdlaseks hammaste tervise kvaliteedi järsus languses, mh hammaste kaariesepõhise augustumise laias levimuses.
Hilispaleoliitikumis — ajal, mil elas hiljuti avastatud hammaste omanik — leidsid Euroopas aset suured kultuurilised muudatused, kuna Lähis-Idast rändas toona meie mandrile palju uut rahvast, selgitas Benazzi. Võimalik, et rändurid tõid endaga kaasa uut tüüpi toiduaineid, mis hambaaukude teket omakorda soodustasid.
Pelgalt kahe välja kaevatud hamba põhjal ei oska Benazzi ja tema kolleegid patsiendi kohta palju rohkem öelda. Hammaste kulumise määr annab vaid mõista, et patsient polnud esimeses nooruses.
