Salamander: üks mõiste, mida tasub ka Eesti haldusreformi juures tõsiselt tähele panna

Tegemist on juba 205 aastat vana terminiga "gerrymander", mis tähistab manipuleerimist valimisringkondade piiridega. Ilmneb, et haldusüksusi ühendades või tükeldades on võimalik valijate arvamusest hoolimata endale soovitav tulemus välja "võluda".

Termin gerrymandering, täpsemini selle algkuju gerrymander pärineb USA Massachusettsi osariigist, ja selle tõi kasutusele ajalehe Boston Gazette karikaturist 26. märtsil 1812. Nimelt pandi tähele, et osariigi senati valimistel oli üks valimisringkond niivõrd kummalise kujuga, et karikaturist leidis sellel sarnasust salamandriga. Ringkonna piire oli tõmmanud osariigi kuberner (1810-1812, hiljem ka USA asepresident 1813-1814) Elbridge Gerry (elas 1744-1814).

Niisiis, kombineerides nime Gerry ja salamandrit, ilmus meediasse, hiljem ka poliitikateadustesse mõiste gerrymander. Gerrymanderlus tähistab poliitilist manipuleerimist piiridega.

See, kas Eesti praeguse haldusreformi juures mõnel pool sihilikust gerrymanderlusest saab rääkida, vajaks palju tõsisemat analüüsi, aga arvestades, et Eesti kaardile tekivad enneolematult kummaliste piiridega omavalitsused, on gerrymanderluse oht päris suur.

Näiteks mullune kaart Pärnu linna, Audru ja Paikuse valdade ühendamisest manab esile peaaegu sama kummaliste piiridega omavalitsuse. 2013. aasta valimistel oli Pärnu linnas kirjas 33452 valijat, kellest osales 17097 ehk 51,1%. Audru vallas oli kirjas 4681 valijat, kellest osales 2319 ehk 49,54%. Paikuse vallas aga oli kirjas 2937 valijat, kellest osales 1437 ehk 48,92%.

Valitsus tahab sellega liita ka Tõstamaa valda, millel valijaid nimekirjades 1179, osales 605 ehk 51,3%.

On selge, et Pärnu valijad suudaks juba pelgalt massiga maapiirkondade valijad maha hääletada. 2013. aasta valimistel Pärnus võitis kohalik valimisliit Keskerakonna ja IRL ees. Audrus oli suur ülekaal IRL-i käes, Paikuses ja Tõstamaal aga kohalikel valimisliitudel. Kas ja keda selline Pärnu linna piiride laiendamine soosib, peaks ilmnema juba järgmistel valimistel.

Kui enamus jääb võimust ilma

Niisiis, mänguteooriatest lähtudes on gerrymandering reaalne oht, või vähemalt võimalus jagada regioon, mis muidu annaks valimistel kindla enamuse "sinistele", pelgalt piire muutes valimisringkondadeks, mis võivad anda võidu koguni vähemuses olevatele "punastele". Praktikas on see ka testitav, kui ilmneb, et mõnel pool on valimisvõidu saanud jõud, kes tegelikult vähemuses.

Tegelik elu võib olla küll keerukam ja alati ei pruugi gerrymander olla isegi sihilik haldusreformide tulemus. Mõne poliitilise jõu alaesindatusele võib leida muidki selgitusi, kasvõi selles, et ta ei suuda ennast piisavalt kokku võtta ja juba sisetülide tõttu valimistel võitu saada.

Suurbritannias oli 19. sajandil tõsiseks probleemiks see, et valimisringkondade piirid püsisid pikki aegu muutmatutena, kuigi vahepeal oli elanikkond linnadesse rännanud, või muidu ümber paiknenud ja oli ka rahvasaadikud, kes esindasid juba ammu olematuid valijaid. USA-s on aga pidevalt valimisringkondi vastavalt valijate arvule ümber tehtud ja kombineerimiseks tekkinud arvukalt erinevaid variante.

Gerrymandering soosib reeglina ametis olijaid, ehk siis neid, kes valimisringkondade piirid paika panevad. On olemas ka erinevaid gerrymanderluse vorme, näiteks:

• "Hajutamine" - jagada kindla eelistusega valijaid võimalikult erinevate ringkondade vahel, et nad ei saaks kuskil piisavalt suurt ülekaalu, näiteks liita linnalisi asulaid laiade maapiirkondadega, kus enamus maameestel. Või siis vastupidi.
• "Pakkimine" - koondada võimalikult palju vastasleeri valijaid ühte ringkonda kokku, jättes ülejäänud ringkonnad oma jõudude kätte. Võimalik ennekõike seal, kus mandaatide arv ei sõltu valijate arvust.
• "Kaaperdamine" - ühendada kaks valimisringkonda nii, et seni ametis olnud rahvaesindajad on sunnitud mandaadi pärast üksteisega võitlema, jättes selle kõrval loodud uue ringkonna mõnele uuele poliitikule võita.
• "Pantvangivõtt" - muuta ringkondade piire nii, et seni populaarne poliitik on sunnitud otsima valimisvõitu teises, tema jaoks tundmatumas ringkonnas. Tavaliselt tähendab see linnameeste sundimist kandideerima maal. Eestis jälle pigem vastupidi.

Muidugi on olemas ka erinevad üleminekuvormeleid, ja kombineeringud gerrymanderluse erinevatest versioonidest, aga osava poliittehnoloogi käes võib valimisringkondade piiride määramine osutuda tõeliseks relvaks demokraatia vastu.