Tantsulise biidi jõed suubusid tõsise roki merre
Keegi ei ole praeguseni päris kindel, mis laulu pidada maailma esimeseks rokkpalaks. Kandidaate on mitu, mõni neist peaaegu 70 aasta vanune (kes tahab, võib üles otsida 1946. aastast pärit Arthur Crudupi „That’s All Right Mama”), aga on selge, et esimesed väga kuulsad rokipioneerid nagu Chuck Berry, Elvis ja Bill Haley päris vundamendist siiski kõike üles ei ehitanud.
Selle algkoosseisu laulja ja kitarrist Toomas Kõrvits teeb ansamblis Kukerpillid (bändil on tänavu 45. sünnipäev) muusikat praeguseni. Järgmisena kerkis Tallinnas esile 1960. aastate üks legendaarsemaid punte Optimistid, kus mingil hetkel oli lausa kolm venda Kõrvitsat (Toomas, Tiit ja Harry, kõik tuntud rokkmuusikud), lisaks Salumets ise ja Heigo Mirka (ka Rock Hotelist). Optimistid oli ansamblina teistele etaloniks.
Ebasoosivate olude kiuste
Teine mure: ehkki nõukogude pillimeistrid ehitasid ka ise elektrikitarre, olid need instrumendid suuremalt jaolt monstrumid, millest muusika väljapigistamisega oli tükk tegemist. Põhjus võis seisneda selles, et elektrikitarri ehitamise puhul peeti olulisemaks sõna esimest poolt ehk elektrotehnikat ja kõike sellega kaasnevat. Et tulemus ka tõepoolest kitarr oleks, ei tundunud nii oluline. Paljud bändimehed pidid oma pillid ise meisterdama, kasutades helipeadeks telefoniputkadest sisse vehitud mikrofone, basskitarri keeltena aga läksid mitmel puhul kasutusse näiteks klaverist välja kistud keeled.
Kolmandaks: 1960-ndatel tegutsenud Eesti bändidel polnud mingit võimalust oma muusikat plaatidel välja anda. Polnud tegelikult järgmiselgi kümnendil. Esimeseks tõeliseks eestimaiseks rokkplaadiks võib pidada alles 1979. aastal ilmunud Ruja nelja looga seitsmetollist vinüüli (Apelsini esimene album ilmus küll aasta varem, aga stiili poolest oli see üsna seinast seina, Fixi plaat tuli samal, 1979. aastal). Ka esinemisluba polnud võimudelt teab mis lihtne pälvida korraliste ülevaatuste tõttu, kus professionaalsed muusikud ja heliloojad karmi žüriina laua taga istusid ning hiljem otsustasid, kes loa saab ja kes mitte.
1960-ndate biitmuusika omamoodi kulminatsioonina toimus 1968. aasta aprillis kontsert, mida võib tagantjärele nimetada terve NSV Liidu esimeseks rokifestivaliks. Nii sürreaalne kui see praegu ka ei tundu, toimus viie bändiga kontsert kinos Kosmos pühapäeval algusega kell 11 hommikul. Ehkki kella kaheks oldi omadega ühel pool (siis hakkas esimene filmiseanss), oli kino juhatajal vastavates instantsides hiljem küllaga seletamist – publik oli saalis kiljunud, lõhkunud ära paar tooli ja ukse.
Uued, tõsisemad tuuled
1971. aastaks olid maailma rokkmuusikas tooni andma hakanud uued suunad, sealhulgas raske rokk ja progerokk. Kolme minuti pikkuste poplaulude asemel hakati looma pikki, tõsiseid, keerulisi ja virtuoosset mänguoskust nõudvaid oopusi.
Eestis paotas tõsise roki ust tegelikult juba aasta varem TPI keldris alustanud sobiva nimega kollektiiv Keldriline Heli Andres Valkoneni vedamisel. Ruja eesmärk oli algul sama: üks printsiipe oli viia biitmuusika kunstilisele tasemele, luua algupärast muusikat kirjanduslikult tugevatele tekstidele. Ühesõnaga teha tõsist rokkmuusikat.
Ka punavõimu kontrollorganid, kes algul jälgisid biitansambleid kui lihtsalt noorte süütut jantimist, muutusid kalgimaks, eeskätt pärast 1968. aasta Tšehhoslovakkia sündmusi. Üks näide: 1971. aastaks oli nõukogude protestimeelne hipiliikumine hoo sisse saanud ja 1. juunil peeti Moskvas Vietnami sõja vastasele demonstratsioonile kogunenutest umbes 500 inimest kinni. Pooled saadeti Hiina piiri äärde liidu relvajõududesse tööle, sadakond pandi hullumajja ja kümned pisteti vangi.
Kuula/vaata toonaste ansamblite loomingut:
Mikronid:
Kukerpillid:
Ruja: