Keemiarelv sariin - sõjaeelne sakslaste leiutis, tänaseni Süüria despoodi lemmikrelv
Donald Trump on jälle ilkumas Barack Obama aadressil, kes oli teatanud, et massihävitusrelvade kasutamine Süürias on viimaseks piiriks, ometi ise probleemi lahendamiseks midagi ei teinud. Aga toona oli ka Trump agaralt propageerimas, et Obama jätaks Süüria asjadesse sekkumata.
Süüria ju andis 2013-2014 oma keemiarelvi hävitamiseks rahvusvahelise kontrolli all, aga ilmselgelt on keemiarelvade kasutamine Süüria kodusõjas jätkunud. Ja kuigi on võimalik, et algelisi keemiarelvi suudavad valmistada ka Süüria vastupanuvõitluses osalejad, sh Islamiriik, on endiselt päris kindel, et keemiarelvarünnakuid korraldavad ennekõike Bashar al-Assadile kuulekad Süüria valitsusväed. Küsimus on pigem selles, kas see toimub suure liitlase Venemaa heakskiidul või mitte.
Khan Skaykhun on koht Süüria loodeosas Idlibi provintsis, kus teatavasti käib vihane võitlus ennekõike Assadi ja tema vastu võitleva Vaba Süüria Armee vahel. Keemiarelvarünnakul sealsete opositsiooni positsioonide pihta on nähtavasti nüüd kasutatud keemiarelva nimega sariin. Hukkus vähemalt 74, viga sai enam kui 500 inimest. Venemaa ja Süüria võimud üritavad väita, et mürgipilv läks liikvele kui ülestõusnute relvaladu purunes, tegelikult aga kordab juhtum juba varem rutiinseteks muutunud valitsusvägede keemiarelvalööke.
Kas ülestõusnute käes on keemiarelvi? Võimalik, kuigi iseseisvat tootmisvõimet neil selgelt ei ole. Süüria valitsus on aga keemiarelvi tootnud juba aastakümneid, samas kui naaberriik Iraak on minevikus ka kõhklemata keemiarelvi kasutanud nii Iraani sõdurite kui oma kurdidest külaelanike vastu. Keemia- ja biorelvaprogrammid olidki 1960. - 1980. aastate araabia riikide aseaineks tuumarelvastuse puudumisele, samas kui Iisrael kasutas ameeriklastelt näpatud teadmisi oma tuumarelvastuse loomiseks.
Süüria oli ju alates 1967. aastast, mil Iisrael neilt Golani kõrgendikud ära võttis, sisuliselt igikestvas sõjaseisukorras Iisraeliga ja kogu relvastust arendati ennekõike just selle vastase ründamiseks. Moskva aitas sellele relvastumisele igati kaasa. Alates Araabia kevade algusest 2011. aastal on Süüria aga rünnanud oma enda mässulisi kodanikke kogu raskerelvastusega ja kasutanud sageli ka keemiarelvi, mitte küll bioloogilisi relvi.
Keemiarelvi asus Süüria välja töötama juba alates 1970. aastast (kui Hafiz al-Assad KGB toel võimu haaras) ja neid ise tootma hiljemalt 1980. aastate keskel. Toona pidasid ameeriklased Süüria keemiarelvaprogrammi isegi tõhusamaks kui Iraagi oma. Kui aga Saddam Husseini keemiarelvad tõesti hävitati enamikus pärast 1991. aasta Lahesõda, siis Süüria lubadus oma keemiarelvade hävitamiseks 2014. aastal osutus blufiks, ka järgnenud aastatel on nende kasutamine regulaarselt jätkunud.
Naaberriigil Iraagil oli Saddam Husseini ajal ka biorelvaprogramm, Süüria nähtavasti nii kaugele ei jõudnudki. Kuid on teada, et venelased käisid kunagi süürlasi õpetamas, kuidas antraksi rakettide lõhkepeadesse panna. Süüria oletatav tuumaprogramm sai aga lõpu, kui Iisrael sellealase laboratooriumi 2007. aastal puruks pommitas.
Keemiarelvi on toodetud Süürias vähemalt viies kohas: al-Safira, Hama, Homs, Latakia ja Palmyra. 2013. aasta Prantsuse luure hinnang ütles, et Süüria valitsusvägedel on sadu tonne väävelsinepit, sadu tonne sariini, kümneid tonne VX-i. Tegemist oli selgelt eriprogrammidega, eriti lojaalsete inimeste osalusel, kes naljalt just opositsiooni poolele üle poleks läinud.
Sariin on ohtlik närvimürk, värvitu ja lõhnatu vedelik, mis on 28 korda tapvam kui väävelsinep ja lausa 543 korda tapvam kui esimeses maailmasõjas agaralt kasutatud kloor. Avastati see mürk kogemata 1938. aastal Saksamaa keemiatehases IG Farben, kus tegelikult taheti luua tõhusamaid pestitsiide. Nime sai sariin Saksa teadlastelt Schrader, Ambros, Ritter ja von der Linde.
Nii USA kui NSV Liit valmistasid sariini aktiivselt juba 1950. aastatest alates sihiliku keemiarelvana, kuigi USA programm lõppes tegelikult 1957. aastaga, NSV Liidu programm kestis aga salaja kuni riigi kokkukukkumiseni. Moskva eksportis keemiarelvade tootmise oskust ka liitlastele mujal.
- Kuuba armee on kasutanud sariini ja VX-i teadaolevalt Angola sõjas, kuhu Kuuba sekkus aastail 1975-1991. Isegi Albaanial oli külma sõja ajast olemas keemirelvavaru.
- Egiptus, mis oli veel 1970. aastate alguses aktiivne Moskva liitlane, varustas Süüriat keemiarelvadega 1970. aastatel ja Iraaki 1980. aastatel.
- Iraak ja Iraan hoogustasid oma keemiarelvade tootmist omavahelise
sõja ajal 1980-1988, kusjuures eriti Iraak ei kõhelnud neid relvi ka
kasutamast ei kurdide, ei šiiitide ega ka Iraani sõdurite vastu. Teadaolevalt on mõlema riigi varud küll hiljem hävitatud. - Hiina ja India mõlemad on väitnud, et on varem tootnud keemiarelvi, aga need tänaseks hävitanud. Riike, kes on suutnud keemiarelvi toota, on oluliselt rohkemgi, Tšiilist kuni Myanmari ja Taiwanini välja.
Terroristide käes
Teadaolevalt oli võimeline omal käel sariini ja VX-gaase võimeline tootma ka kunagine Jaapani terrorirühmitus Aum Shinrikyo, tappes 1994. ja 1995. aastal kahe sariinirünnakuga kokku 20 inimest.
Kuigi Iraagi sariinivarud arvatavasti hävitati enne 1995. aastat, olid sealsed Saddami-meelsed mässulised suutelised sariinirünnakut ameeriklaste vastu korraldama ka 2004. aastal.
2007. aastal plahvatas üks Süüria relvadepoo, tappes 15 süürlast ja kümme iraanlast, nähtavasti katsel paigutada sinepigaasi lõhkepead Scud-raketti. Süüria küll salgas oma keemiarelvi kuni 2013. aastani välja.
Keemiarelvarünnakuid, mille korraldajaks oleks olnud Assadi-vastased jõud, pole veenvalt tõestatud, kuigi on alati arvukalt neid, kes Assadit õigustades on kiired näpuga kellegi teise suunas näitama. Süüria valitsusväed ja nendega alati samas kooris esinevad Venemaa eksperdid on ka väitnud, et on vastastelt keemiarelvakanistreid konfiskeerinud, aga see võib olla ka sihilik veesegamine.
Paraku, keemiarelvarünnakutes on tihti olnud ohvreid korraga mõlemal poolel. See relv ei vali ohvreid, tuule suund on määravam.
