Sääsed, liblikad ja teised: milline võiks tulla 2017. aasta Eesti putukasuvi?

Kevadilm on end püsivamalt sisse sättimas ning paljude mõtted käivad ehk juba isegi suvistel radadel. Üks tõik, mis paljudel pika talvega ununeda võib, on see, et sooja ilmaga asuvad tegutsema ka paljud putukad ning nende seas on nii inimesele meeldivaid kui ka tüütuid tegelasi.

Esimeste liblikate kohtamise üle on juba paljud rõõmustanud, ent putukamaailma varjupool (seda muidugi vaid inimese jaoks) tuletab end tõenäoliselt meelde sumedatel õhtutel, kui aias istudes lakkamatult sääskede peletamiseks vehklema peab. Või siis soojadel öödel, kui kusagil pimedas toas tabamatuks jääv vereimeja vaiksel pininal ringi lendab.

Ilmaprognooside puhul võib üldiselt öelda, et päris täpselt võib ette lubada paari-kolme päeva ilma. Et kevadel tegutsema hakkavate putukapõlvkondade elurütmi mõjutavad talveolud, siis kas praegu võiksime juba ette kujutada, missugune tuleb putukasuvi 2017?

Bioloog ja loodusfotograaf Urmas Tartes ütleb, et putukaprognooside tegemine on üsnagi suure lõtkuga asi, sest lisaks ilmastikule mõjutavad nende arvukust ka looduses toimuvad protsessid (populatsioonilained).

Pehmepoolne talv putukaid väga ei soosi

„Kui ilmast rääkida, siis selline pehmepoolne, vähese lumega talv (nagu äsjalõppenu) putukatele kõige soodsam pole,“ sõnab ta. „Samas ei olnud lumeta aegadel väga suurt külma ja ka väga suurt pikka sula. Seega siit ma erilisi probleeme nagu esile ei oska tuua. Peale ühe teguri - tänavune kevad on minimaalse suurveega. Metsa all on vähem lumesulavett ja see võiks tähendada, et kevadsuvine metsasääsepõlvkond on tagasihoidlikuma arvukusega (parmude ja sügisese sääsepõlvkonna kohta see ei kehti). Juhul, muidugi kui vahepeal ei tule suuremaid vihmaperioode. Samas – sügisel oli vett rohkesti ja seda jätkub veekogudes praegugi, nii et kui suuremat põuda ei tule, võiks kiilidele, parmudele ja surusääskedele tulla soodne aasta.“

Liblikaid võib näha varasemast enam

Tartes lisab, et on vaja ka võrdlust eelmiste aastatega. Kui mõnd putukat on aasta või paar väga arvukalt, siis võib eeldada, et selle arvukus langeb ja vastupidi. Nii olid näiteks 2011-12 väga head päevaliblikaaastad (neid oli arvuliselt palju ja liigiline mitmekesisus oli kõrge), aga siis järgnesid madalama arvukusega aastad. Nüüd on jälle tõus tulemas ja kui püsib soe ilm, võib sel suvel liblikaid ilmselt rohkesti olla.

Putukate arvukust mõjutab ka koosluste muutus, mille seas inimtekkelistest on suurima mõjuga metsaraie. Majandusmetsades on oluliselt vähem putukaid kui vanades metsades, värsket raielanki võib aga lausa putukakõrbeks nimetada.