Ajakirjast Sõdur: Mereline riigikaitse ehk tardumine 1990-ndatesse

Ülevaade arengutest Eesti merelises riigikaitses, suurematest probleemidest, taustast ja võimearendusest ning sellest, kuhu on püüd lähikümnendi jooksul välja jõuda.

Ilmus ajakirjas Sõdur 1/2017

Kahetsusväärsel kombel on Eesti merevägi ja miinitõrje muutunud laiema avalikkuse jaoks sünonüümideks. Kuid ilmselt mäletavad üksnes vähesed nii mereväes kui ka väljaspool seda, et terve väeliigi arengu sidumine kõiki teisi meresõjalisi valdkondi välistavalt üksnes miinitõrjega ei ole olnud sellega tegelejate enesestmõistetav valik või soov. 1990-ndatel olid riigikaitse juhtide sihid merekaitse arendamisel märkimisväärselt ambitsioonikamad kui seda on meie sõjalaevastiku praegune organisatsioon, mille sõjaline väljund on tegutsemine miinitõrje sihtüksusena liitlaste suurema laevastikukoondise koosseisus.

Tänapäeval võib merekaitsena mõista kõik tegevusi merel, mille eesmärk on kindlustada Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus, territoriaalne terviklikkus, põhiseaduslik kord ning rahva turvalisus. Praegused merelise riigikaitse teemadel sõnavõtjad on vaatamata kohati põhimõttelistele erimeelsustele ühel nõul selles, et praegune korraldus ja praegused vahendid ei taga riigi huvide parimat kaitset merelises keskkonnas. Kõige käremeelsemad kriitikud esitlevad oma lahendusena miinitõrjele spetsialiseerunud mereväe ära kaotamist. Merelise riigikaitse arendamise eestkõnelejate hinnangul on aga tõhusa merekaitse hädavajalik eeldus merekaitsega seotud ülesannete koondamine ühtse juhtimise alla mereväe koosseisus.

Kirjutis heidab pilgu üle-eelmisse kümnendisse ja käsitleb mõningaid olulisemaid protsesse ja tegureid, mis on avaldanud mõju meie merekaitse praeguse olemuse kujunemisele.

Eesti kaitsepoliitika merelised tahud 1990-ndatel

Taasiseseisvumisele eelnenud ja järgnenud seisukohtade paljususele riigile sobiva kaitsepoliitika valikul võeti vaikimisi lähtealuseks põhjamaine totaalkaitsemudel ja selle osana territoriaalkaitse (nn Soome mudel), mida toetasid paljud sõjaväelased. 1994. aastal liitus Eesti NATO käivitatud „Partnerlus rahu nimel“ programmiga, mis oli esimene samm edaspidi üha süvenenud koostööle alliansiga. Ajaloolisele kogemusele tuginedes oli selge, et Eesti tõhus kaitse ülekaaluka agressori vastu ei ole mõeldav ilma liitlaste abita.

NATO-ga liitumine muutus Eesti julgeoleku ja riigikaitse prioriteediks. Ajaloolane Hellar Lill on jaganud alliansiga liitumisele eelnenud riigikaitsepoliitika kahte suurde ajajärku – esmase kaitsevõime loomiseks (1991–1996) ja intensiivseks NATO-ga lõimumiseks (2000–2004). Nende kahe vahele jääv vaheetapp (1996–1999), mis algab esimese ametliku kaitsepoliitika kontseptsiooni vastuvõtmisega riigikogus ja lõpeb Eesti NATO liikmelisuse saavutamise lõimumise aastaprogrammi (Annual National Programme) esitamisega NATO-le, on ühtlasi ajavahemik, mille jooksul pandi alus mereväe siiani kestvale rollile riigikaitses.

Esimesed merelist riigikaitset käsitlenud kontseptsioonid koostati 1993. aastal¹ ning samal aastal loodi kaitsejõudude peastaabi juurde mereosakond ja 1994. aastal taastati väeliigina merevägi. Sõjalaevastikku nähti riigi huvide sõjalise kaitsjana merel ning miinitõrje näol oleks olnud tegu üksnes ühe ülesandega teiste seas. Esimesed kümmekond aastat pidi noor merevägi rinda pistma tõsise kvalifitseeritud kaadri puudusega, sest paljud merendusspetsialistid olid juba liitunud mitu aastat varem tegevust alustanud veeteede ameti või merepiirivalvega. Oluline on rõhutada ka asjaolu, et Nõukogude Liidus oli mereväeohvitseriks õppida soovinud eestlaste arv väikesem kui maa- või lennuväe puhul. Neist vähestest mereväe kaadriohvitseridest panustas omakorda Eesti sõjalaevastiku ülesehitamisse vaid mõni üksik². Kuna riigil ei jagunud mitme täisvõimekusega laevastiku arendamiseks vahendeid ning igapäevaselt täidetavad ja laiemale üldsusele nähtavad ülesanded olid juba antud piirivalveametile (mereseire, patrullimine) või veeteede ametile (hüdrograafia ja navigatsioonimärgistuse teenistus, rannavalve – merepääste ja merereostuse likvideerimine³, lootsimine, jäälõhkumise kohustus), siis oli oma valdkonna spetsialistide puuduse all kannatava mereväe stardipositsioon vähesoodus.

Eesti merekaitse arengule tagantjärele hinnangute andmisel on oluline juhtida tähelepanu 1990-ndatel kaitsejõududes valitsenud kaitseväe ja piirivalve vahelisele dualismile ning heitlusele riiklike ülesannete ja nende täitmiseks eraldatavate ressursside nimel. Juba olemasoleva ja riigikaitseliste ülesannetega merepiirivalve kõrvale uue eraldiseisva laevastiku – mereväe – asutamisel oli aga ratsionaalne ja kaugeleulatuv eesmärk. Johtuvalt rahvusvahelisest õigusest ja praktikast sai NATO kui kaitseorganisatsiooniga sõjalist koostööd teha üksnes relvajõudude (kaitseväe) koosseisu kuuluv merevägi, mitte sisejulgeolekuga tegelev piirivalve. Mereväe taasloomise põhiliseks argumendiks võibki seetõttu pidada vajadust omada merendusvaldkonnas NATO kui kõige potentsiaalsema liitlasega sõjalist koostööd tegevat partnerit. Seega vajas kaitsevägi omaenda merelist komponenti.

Piirivalve avaldas tugevat vastuseisu mereväe taasasutamisele juba selle embrüoloogilises eas. 1993. aastal tegi kaitseministeerium teatavaks kavatsuse kaotada merepiirivalve ning asendada see uue organisatsiooniga, kus (rahuaegse) patrullimisega oleks tegelenud rannavalve ning sõjalist jõudu oleks kasutanud sõjalaevastik koos kaldal paiknevate rannakaitseüksustega. Piirivalve vastuargumentatsioon kaitseministeeriumi kavale tugines järgmistel väidetel: a) ei ole mõistlik lammutada toimivat organisatsiooni; b) külma sõja lõppemisega muutunud julgeolekukorra ja uute merelise keskkonnaga seotud ohtude⁴ tõttu on piirivalve olemasolu sõjalaevastikust rohkem õigustatud; c) potentsiaalse sõjalise konflikti korral Venemaaga ei kujutaks ka meie sõjalaevastik piirivalve asemel tõsiseltvõetavat vastast, seevastu oleks aga sõjalaevastiku soetamine ja ülalpidamine märkimisväärselt kallim; d) piiride tõhus valve on tagatud juhul, kui selle kõikide aspektidega tegeleb ainult üks ametkond.

Riigile kuuluvate laevastike ühendamisest

Üheks kõige olulisemaks protsessiks Eesti merelise riigikaitse ülesehitamise käigus 1990-ndatel oli arvukate riigile kuulunud laevastike⁵ – merevägi, (mere)piirivalve, veeteede amet, mereinspektsioon, laevaliikluse juhtimise keskus – ühendamisega seonduv. 7. mail 1996 riigikogus vastu võetud „Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuundade heakskiitmise“ dokumendis toodi esmakordselt välja mereväe arendamise eesmärgid ning anti üldised suunised merelise riigikaitse ülesehitamiseks: „Mereväe väljaarendamine toimub eesmärgiga valmistada ette territoriaalvete kaitse, territoriaalvete merekommunikatsioonide ohutus ning mereväe ohvitserkond ja infrastruktuur ning tagada nende osalusvõime rahvusvahelises koostöös. Mereväe, piirivalve ja veeteede ameti käsutuses olevad laevad koondatakse mereväe ühendatud süsteemi, mille sõjalist väljaõpet ja valmisolekut kontrollib kaitseväe juhataja. Selle süsteemi otstarbeka tegevuse korraldamiseks luuakse ühtne kaldateenistus.“ Põhisuundade seletuskirjas märgiti täiendavalt, et mereväe puhul piirduski dokument üksnes ülesannete ja loomise eesmärgi sätestamisega. Väeliigi juhtimise küsimus oleks tulnud lahendada tulevikus paindlikult, arvestades „(…) maksumust, piiratud ülesandeid ja suhteliselt väikest koosseisu.“

Riigikaitse põhisuundade ellu rakendamiseks moodustati 1996. aastal ministeeriumide vaheline töögrupp ühise riigilaevastiku moodustamiseks, mille käigus tõstatus kõige teravamalt riigikaitseliste ülesannete jaotamine vastavalt kaitseministeeriumi ja siseministeeriumi valitsemisalas olevate mereväe ja piirivalve laevastike vahel. Taastatud mereväe esimese ülema mereväekapten Roland Leiti koos Saksamaalt Eestisse lähetatud mereväenõuniku kaptenleitnant Wilhelm Knössiga kirja pandud visiooni kohaselt oleks Eesti merekaitse põhijõu moodustanud mitmekesiseid sõjalisi võimekusi omav merevägi, mille olulisemate ülesannete hulka oleks kuulunud (kirjapilt muutmata kujul): „merevalve; mereluure ja info kogumine; miiniveeskamine; miinitõrjeoperatsioonid; laevaliinide ja kommunikatsioonide kaitse territoriaalmeres; agressori õhujõudude, veepealsete jõudude ja allveelaevade vastase kaitse ettevalmistus; kohalolek merel; patrullteenistus“. Hoolimata kõrgeimal poliitilisel tasandil sätestatud põhimõttest, mille kohaselt mereväel oleks pidanud olema riigi merendusametkondade seas juhtroll, vaidlustas piirivalve hoopis mereväe enda jätkamise eraldiseisva laevastikuna. Piirivalve oli nimelt seisukohal, et ainus riigikaitseliste ülesannetega laevastik oleks pidanud olema sõjaseisukorras kaitseväe alluvusse siirduv merepiirivalve, kel oleks ainsa sõjalise võimekusena miinitraalimisvõime.

19. detsembril 1996 edastas ministeeriumide vaheline töögrupp vabariigi valitsusele oma ettepanekud ühise riigilaevastike kaldabaasi rajamiseks. 1997. aastal moodustatud riigilaevastiku moodustamise ministrite komisjoni arutelude käigus toetasid kõik asjaomased ministeeriumid ühise kaldabaasi moodustamist, kuid mittesõjaliste ülesannetega laevastikke haldavad teede- ja sideministeerium ning keskkonnaministeerium ei toetanud kõiki seniseid laevastikke ühendava ametkonna – riigilaevastiku – loomist. Kaitseministeeriumi ettepanekul ühendatav riigilaevastik oleks taganud riigile olulise rahalise kokkuhoiu, võimaldades ühtlasi laevu otstarbekamalt kasutada ning ühtse väljaõppe abil vältida ümberkorralduste tegemist sõjaolukorras. Riigilaevastiku peamisteks ülesanneteks oleks olnud Eesti territoriaal- ja sisevete valve, mereteede ohutuse tagamine ning merepäästetööde teostamine. Kuigi riigikaitse põhisuundade järgi oleks pidanud riigilaevastiku tuumiku moodustama merevägi, siis 1998. aastal oli tegemist ühe väiksema institutsiooniga teiste merendusametkondade kõrval – veeteede ametile kuulus 17, laevaliikluse juhtimise keskusele 12, piirivalvele 11, mereinspektsioonile 9 ja mereväele 9 veesõidukit. Kokku oli riigilaevu 58. Loetelust on välja jäänud väiksemad alused – näiteks piirivalvele kuulus lisaks veel 22 kaatrit ja mootorpaate.

Kasutatud materjalide põhjal paraku ei selgu, millisena nähti riigilaevastiku organisatsiooni, juhtimisahelat, ülesannete jaotust ning võimalikke erisusi rahu- ja sõjaaja koosseisudes. Ajaloolase Reet Naberi sõnul esitas küll iga ametkond oma visiooni, kuid mingit ühtset seisukohta tookord ei kujunenudki.

1990-ndatel merepiirivalvega võrreldes vähesuutlikum merevägi (tookordne piirivalvejuht mereväekapten Tarmo Kõuts nimetas seda „teatud kasvuraskusteks“) jäi eraldiseisva laevastikuna küll püsima, kuid mingit „mereväe ühendatud süsteemi“ koos riigilaevastike ühise kaldabaasiga poliitilise tahte puudumise tõttu ei moodustatud. Riigieelarveliste vahendite nappuse tõttu hakkas väeliigi edasist arengut suunama paljuski teiste riikide poolt osutatud sõjaline abi.

Eraldi tasub mainida kaitseväe pigem tagasihoidlikku rolli riigilaevastike ühendamise projektis võrreldes piirivalvega. Aastatel 1995–1998 piirivalveameti mereosakonda juhtinud erumereväekapten Jaan Kapp on meenutanud, et töögrupis oli piirivalvel üsna lihtne enda seisukohtadele kindlaks jääda, kuna mereväe esindajad (kaptenmajorid Arvo Takking ja Andres Ehrenbusch) ei olnud oma organisatsiooni seisukohtade kaitsmisel edukad. Piirivalvejuht T. Kõutsi initsiatiivist merelise riigikaitse korraldamise suunamisel annab tunnistust tema väidetav valmisolek tegutsemiseks kaitseväe juhataja koosseisuvälise mereväenõunikuna 1998. aastal. Viimase väite põhjal tõstatub aga küsimus, milline oleks pidanud olema mereväe ülema roll olukorras, kus kaitseväe juhatajat nõustab merelise riigikaitse küsimustes ühe teise (samuti riigikaitseliste ülesannetega) riigiameti juht?

Kuigi Eesti Päevalehe ajakirjanik Peeter Tali nimetas T. Kõutsi sellist ettepanekut „harvaesinevaks riigimehelikkuseks“, sobiks tänapäeval sellise olukorra iseloomustamiseks paremini väljend „huvide konflikt“ (tõsi küll, mitte selle korruptiivses tähenduses). Vähemalt osa ajakirjanikke suhtus kriitiliselt kaitseväe juhtrolli riigilaevastikes ühendamises. Näiteks 1998. aastal naeruvääristas Postimehe ajakirjanik Paavo Palk kaitsejõudude peastaabi ülemat kolonel Ants Laaneotsa, kes toetas riigikaitse põhisuundade ellurakendamist, ning ei ole kahtlust, et ajakirjaniku sümpaatia kuulus kõnealuses teemas vastaspoolele ehk piirivalvele.

1996. aastal kinnitatud riigikaitse põhisuundades, mille üheks oluliseks puuduseks on märgitud kaitsekulutuste käsitlemata jätmist, välja toodud mereväe ja merekaitse arendamise põhimõtted jäidki üksnes paberile, ning sajandivahetuseks avalik arutelu riigilaevastiku moodustamiseks vaibus. 1990-ndate lõpuaastate sündmused põlistasid kahel paralleelselt tegutseval, kuid omavahel üksnes vähest puutumust omaval nn jõulaevastikul põhineva merelise riigikaitse mudeli, mis püsis kuni piirivalve riigikaitseliste ülesannete kaotamiseni 2007. aastal.

Sisuliselt püsib taoline merelise riigikaitse mudel aga tänini, sest vaatamata riigikaitseliste ülesannete kaotamisele teostab politsei- ja piirivalveamet jätkuvalt oma muude, seadusest tulenevate ülesannete toetuseks, mereseire ja merelise kohaloluga seonduvaid tegevusi Eesti territoriaalvetes, täites sellega formaalselt merelise julgeoleku aluseks olevat ülesannet – merelise olukorrateadlikkuse tagamist. Eesti merekaitse süsteemse arendamise puudumisele viitab ka tõsiasi, et mitte ühelgi riigiasutusel ei ole ühemõttelist ülesannet mereseirega tegelemiseks ning politseiasutuse poolt merepiiri valvamise ja merepääste eesmärkidel toodetav merepilt ei ole täpsusastmega, mis võimaldaks seda kasutada sõjapidamiseks. Seega puhtalt sõjalisest vaatevinklist võiks sellist tegevust nimetada mereseire matkimiseks. Ilma merelise olukorrateadlikkuseta aga „jäävad muud arendatavad võimed nišivõimeteks, mida on riigi territooriumi esmaseks kaitseks keeruline kasutada“, nagu sedastab 2016. aasta detsembris ilmunud uurimisraport Eesti merejulgeolekust. Nii et tõhusa merekaitse võtmeküsimuseks on ülevaade merel toimuvast.

NATO-ga liitumine

1999. aastal NATO Washingtoni tippkohtumisel tehti teatavaks üheksa potentsiaalset liikmesriigi kandidaati, kelle hulka kuulusid ka Baltimaad, ning sõnastati kandidaatriikide liitumise juhend (Membership Action Plan), milles toodud kriteeriumid olid tehnilisteks tingimusteks NATO-sse saamisel. Sama aasta sügisel Brüsselisse esitatud Eesti esimeses NATO liikmelisuse saavutamise aastaprogrammis oli ainsa meresõjalise võimekusena käsitletud miinitõrjet ja selle edasiarendamist. NATO-ga lõimumise protsessiga kaasnenud suurim muutus kaitsejõudude arendamisel oli H. Lille järgi lahtiütlemine „iseseisva, ulatuslikku kallaletungi tõrjuva kaitsevõime arendamisest“.

H. Lill on nimetanud 1999. aastat „riigikaitse ja julgeoleku jaoks oluliseks rajajooneks, mil tehti läbimurre kollektiivkaitse põhimõttest lähtuva riigikaitse ülesehitamisel. Eesti riigikaitsesüsteem ja kaitsevägi said esimest korda konkreetseid suuniseid ja mõõdikuid sisaldava arengukava ning plaanides püüti senisest enam arvestada tegelikke võimalusi. 1999. aastal tehti läbimurre kollektiivkaitse põhimõttest lähtuva riigikaitse ülesehitamisel.“ Mereväe jaoks tähendas see lõplikku keskendumist üksnes miinitõrjele kui ainsale tookord Eesti ja NATO hinnangul kollektiivkaitse seisukohalt olulisele meresõjalisele võimele. Miinitõrje ongi jäänud ainsaks sõjaliseks võimeks, mille arendamiseks on kaitseväele edaspidi kaitseplaneerimise käigus eraldatud eelarvelisi vahendeid.

Merelise riigikaitse Gordioni sõlm

Eesti mereline riigikaitse on kahjuks siiani seda nägu, milliseks teda kujundati 1990-ndatel, kuigi vahepeal on oluliselt muutunud nii rahvusvaheline julgeolekuolukord ja märkimisväärselt on tugevnenud riigi majanduslik kandevõime. Samuti ei ole Eesti enam riikliku julgeoleku seisukohalt üksik liitlasteta väikeriik, vaid maailma tugevaima kaitseorganisatsiooni NATO liige, mis annab meie kaitsevõimele täiesti teistsugused võimalused ning sunnib samuti meid endid arvestama liitlaste ja alliansi võimaluste ja vajadustega.

Pärast veerandsajandi möödumist taasiseseisvumisest on Eesti merelise riigikaitse korraldus ja sõjalised võimekused püsinud olulisemate muutusteta. Siiani käivad arutelud, kas ja millisel määral peaksid riiklikud laevastikud omavahel koostööd tegema ning teavet vahetama. Kõige valusamalt torkab aga tõsiasi, et merelise riigikaitse ülesehitamisel ei ole lähtutud mitte üldtunnustatud sõjandusteooriast ega rahvusvahelisest õigusest, kogemusest ja heast tavast, vaid arenguid on suunanud kitsarinnalised ametkondlikud huvid ning neid on soosinud lühinägelikud poliitilised valikud. Neist kõige ilmekam on näide piirivalve omaaegsest vastuargumentatsioonist mereväe taasasutamisele – kui lühemas perspektiivis olid kõik nende seisukohad loogilised ja põhjendatud, siis nüüdseks on need lootusetult adekvaatsuse kaotanud.

Merekaitse tõhusamaks korraldamiseks ei pea riik esmajärjekorras eraldama täiendavaid ressursse, vaid alustada tuleb üle-eelmisest kümnendist pärineva ja muutunud olusid ning vajadusi mittearvestava seadusandliku raamistiku ja riiklike laevastike funktsioonide ülevaatamisest ning ümberhindamisest. Eesti on ainus Läänemere-äärne NATO/Euroopa Liidu liimesriik, kus ülevaadet merelises keskkonnas toimuvast ei ole relvajõududel, vaid sellega tegeleb tsiviilametkond.

Igapäevaselt täidetavate mereliste ülesannete – alustades olukorrateadlikkusest – puudumise tõttu kaitseväes on aastakümnete jooksul toimunud merelise mõõtme lahtirakendumine Eesti riigikaitselisest mõtlemisest. Võib koguni väita, et merekaitset ei ole peetud riigikaitse arendamise seisukohalt piisavalt oluliseks. Tundub, et taoliste valikute taga on keerukas Gordioni sõlm, kus omavahel põimuvad nii ametkondlikud huvid säilitada riiklike ülesannete jaotuse status quo koos sellest tuleneva rahastusega, kaitseväe ebapiisav huvi juhtrolli haaramiseks merekaitse arendamisel ning vähene poliitiline valmidus olukorra muutmiseks. Legendi kohaselt oli Gordioni sõlm sassiaetud rihmadest sõlm, mille lahtiharutaja pidi saama kogu Aasia valitsejaks. Maailmavallutaja Aleksander Suur lahendas olukorra selliselt, et raius lootusetult sassis puntrahunniku mõõgaga läbi.

Vajame merekaitse tõhusamaks korraldamiseks ja arendamiseks riigimehelikke kaugelenägevaid lahendusi. Esmakordselt üle aastate on selles vallas tunneli lõpust hakanud paistma valgus. 2016. a detsembris avaldati erinevate ametkondade ekspertide koostöös valminud strateegilise planeerimise valdkonna uuring Eesti merejulgeolekust, mis on alusinfo „Riigikaitse arengukava 2021–2030“ ettevalmistusse. Analüüsiti erinevaid võimalusi merelise riigikaitse arendamiseks ning toodud soovituste ellurakendamine tähendaks esmakordselt merelise riigikaitse väljamurdmist 1990-ndatest pärinevast tardumusest. Kuidas me oma merelise riigikaitse Gordioni sõlmega hakkama saame – kas seda lõimehaaval harutades või resoluutselt läbi raiudes –, seda näitab tulevik.

Viited

• ¹ Kaitseminister Hain Rebase eestvõtmisel 1993. aastal koostatud esimene riigikaitse kontseptuaalne alus jäi poliitilise toetuse puudumise tõttu kinnitamata.
• ² Autor: Nõukogude Liidus/Venemaal sõjalise hariduse saanud Eesti kodakondsusega mereväe kaadriohvitseridest tuli 1990ndatel Eesti mereväkke tegevteenistusse viis ohvitseri (Edgar Haavik, Igor Schvede, Fridrich Keskküll, Vladlen Marov ja Enn Võidula).
• ³ Alates 1997. a piirivalveameti vastutusalas.
• ⁴ Autor: 1990ndate alguses oli Eesti transiitmaaks illegaalsete põgenike liikumisel Põhjamaadesse.
• ⁵ Autor: Kuigi 1990ndate alguses oli veesõidukeid ka Kaitseliidu malevate valduses, ei ole kohane käsitleda Kaitseliitu omaette laevastikuna.

Kasutatud materjalid

• Eesti merejulgeolek. Uuringu raport. Töögrupi juht Jaan Murumets. 2016. – ENDC Occasional Papers, No 5, lk 16.
• Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuundade heakskiitmine. RT I 1996, 33, 684.
• Kapp, Jaan; Toomepuu, Ants. 1996. Mereväe laevade Piirivalvelaevastikuga ühendamise eesmärk, põhjused ja põhimõtted. 23. mai. Kaitseväe peastaabi arhiiv.
• Kapp, Jaan. 1999. Eesti merekaitse areng aastani 2010. Diplomitöö, lk 18.
• Kapp, Jaan. Autori intervjuu. 23.08.2013.
• Knöβ, Wilhelm. 1996. Ettepanekud tuleviku Eesti Mereväe kohta. (29. mai). Kaitseväe peastaabi arhiiv.
• Kund, Oliver. 2016. Riik vajab sõjalaevu, helikoptereid ja kaldaradarivõrku. – Postimees, 27. detsember.
• Kutsar, Gustav. 2013. Väikeriigi sõjaline institutsioon – Eesti valikud 1991–1994. – Riigikogu Toimetised nr 27, lk 11, 13-14.
• Laanemets, Ott. 2015. Eesti merejõudude ülesanded ja laevatüübid. – ENDC Occasional Papers, No 3, lk 99, 149.
• Laanetu, Liivo. 2015. Mereväe miinitraalimisvõimest. – Sõdur nr 4, lk 57–63.
• Leit, Roland. 1996. Piirivalve mereosakonna ja piirivalve laevade Mereväe alluvusse viimise eesmärk, põhjused ja põhimõtted. Mereväe ettekanne. (täpne kuupäev loetamatu). Kaitseväe peastaabi arhiiv.
• Lill, Hellar. 2013. Eesti riigikaitsepoliitika sõnastamisest 1996–1999: põhisuundadest NATO liikmelisuse tegevuskavadeni. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Toimetised, nr 17, lk 81, 102-103, 105, 107.
• Luik, Jüri. 1999. Membership Action Plan (MAP) – On the road toward NATO. – Baltic Defence Review, No 2, p. 27, 32.
• Luts, Kaido. 2012. Eestlastest ohvitserid NSV Liidu relvajõududes pärast Teist maailmasõda: esmane uurimiskatse. – Eesti ajaloost 19.-20. sajandil: uurimusi historiograafiast, allikaõpetusest ja institutsioonidest. Eesti Ajalooarhiivi toimetised, nr 19 (26).
• Ministrite komisjoni moodustamine. RT I 1997, 55, 909.
• Naber, Reet. 1998. Eesti riigilaevastik. – Eesti laevanduse aastaraamat 1998. Tallinn, lk 47–49.
• Naber, Reet. 2014. First years of the re-establishment of Estonia’s naval defence. – Eesti Sõjaajaloo aastaraamat nr 2014, pp. 155-156, 162–165.
• Naber, Reet. E-kirjavahetus autoriga. 06.12.2016.
• Paet, Urmas. 1997. Riigilaevastik säästaks raha. – Postimees, 3. september.
• Palk, Paavo. 1998. Kaitsevägi ja ajud. – Postimees, 27. märts.
• Piirivalveameti põhimääruse kinnitamine, RTL 1997, 73, 420.
• Piirivalveteenistuse seadus. RT I 2007, 24, 126.
• Politsei ja piirivalve seadus. RT I, 31.12.2015, 29.
• Seaver, Urmas. 1997. Ministrid vaidlevad laevade valduse üle. – Õhtuleht, 19. august.
• Tali, Peeter. 1998. Ohvitseride töövõit. – Eesti Päevaleht, 30. mai.
• Ulmiste, Hans. 1993. Kõva koor, pehme sisu. – Õhtuleht, 16. aprill.
• Ühise kaldabaasi ülesanded ja paiknemine (töögrupi ettepanekud ministrite nõupidamisele). 19.12.1996. Kaitseväe peastaabi arhiiv.
• www.vta.ee/veeteede-ameti-ajalugu (26.12.2016)