Kuidas mehhiklased betoonpõrandad said ja miks see hiinlastele kasuks ei tule
Betoonimikseritega varustatud veokid sõitsid läbi vaestelinnaosade, peatusid programmis osalevate kodude juures ja valasid vedela segu läbi ukse otse elutuppa. Elanikele näidati, kuidas betoon ühtlaselt laiali ajada ja siluda, ning selgitati, kui kaua uus põrand enne kasutamist kuivama peab. Seejärel sõitis betoonibrigaad külla järgmisele leibkonnale. Piso Firme tähendab hispaania keeles „kindlat põrandat“.
Kui majandusteadlased programmi tagajärgi analüüsisid, avastasid nad, et betoonisegu tuppatoomine oli olulisel määral parandanud laste haridustulemusi. Varemalt pakkusid muldpõrandad nimelt soodsat elukeskkonda parasiitussidele, kes levitasid laste kasvu pärssivaid ja koolist puudumist soodustavaid haiguseid.Paistab, et antud juhul läksid need 150 dollarit ühe pere peale igati asja ette.
Väljaspool Coahuila osariigi vaestelinnaosasid on betooni maine aga pigem kehvapoolne.
Betoon on kujunenud keskkonnahoolimatuse võrdkujuks. Valmistatakse seda ju liivast, veest ja tsemendist, kusjuures tsemendi tootmine on üsna energiakulukas. Pealeselle paiskub tootmise käigus atmosfääri hulgaliselt kurikuulsat kasvuhoonegaasi süsinikdioksiidi. Kehva kvaliteediga — liiga palju liiva ja liiga vähe tsementi sisaldav — betoon kujutab endast maavärina korral surmalõksu. Kvaliteetne betoon on aga vee-, tormi- ja tulekindel, vastupidav ja odav.
Siin peitubki betooni kui ehitusmaterjali suur vastuokslikkus: ehitamise ajal on see uskumatult plastne, hiljem aga ääretult jäik. Võib-olla just seetõttu on toda materjali harjutud seostama üleolevate arhitektide ja autokraatlike klientidega — inimestega, kes usuvad, et nende ehituslikel ideedel on aegadeülene väärtus ja et need ei nõua asjaolude muutumisel lammutamist või ümberehitamist.
Miljoni aasta pärast tulevikus, kui kogu meie praegune teras on roostetanud ja puit kõdunenud, on betoon ikka alles. Paljud praegu ehitatavatest betoonrajatistest muutuvad aga juba mõnekümne aasta pärast kasututeks. Põhjuseks on rohkem kui sajandi tagune revolutsiooniline murrang betooni tootmises — murrang, millega kaasnes ka saatuslik viga.
Prantsuse aednik Joseph Monier, kes polnud rahul toona saadaval olnud lillepottide kesise valikuga, võttis 1867. aastal kätte ja konstrueeris poti, mida toetas seestpoolt terassarrus. Vähem kui 20 aastat hiljem jõudis patendiametisse elegantne täiendav lahendus — terase eelpingestamine —, mis võimaldas projekteerijatel kasutada palju vähem nii terast kui ka betooni.
Sardbetoon, rahvasuus raudbetoon, on sarrustamata segust märksa vastupidavam ja käepärasem. Selle toel saab ületada suuremaid tühemikke, mis teeb võimalikuks nüüdisaegsete sildade ja pilvelõhkujate konstrueerimise. Odavasse sardbetooni kipub aga väikeste pragude kaudu imbuma niiskus, mis eelpingestatud terassarruse läbi roostetab. Just seesama protsess lagundab praegugi aeglaselt kogu Ameerika Ühendriikide taristut.
20–30 aasta pärast tabab täpselt sama saatus Hiinat. Hiinas on ainuüksi kolme aasta vältel pärast 2008. aastat valatud rohkem betooni kui Ameerika Ühendriikides kogu 20. sajandi vältel, ja mitte keegi ei usu, et Hiina sardbetoon kunagi eriti rangetele kvaliteedinõuetele vastanud on.
Ja eks ka eestlastel on omad kogemused nõukogudeaegse "ehituskunstiga". Õnneks on vanadest vigadest tänastel ehitustel ka õpitud.
