Kuidas teadlased tõid Maale tüki Päikesest
15 aastat tagasi paiskusid need osakesed Päikese atmosfääri ülakihtidest kosmosesse kiirusega kuni 750 kilomeetrit sekundis.
Reeglina kanduvad sellised osakesed üle Päikesesüsteemi laiali, seekord aga ootas neid tee peal takistus. Maa ja Päikese vahelises vööndis, kus nende taevakehade gravitatsiooniväljad teineteist tasakaalustavad, paiknes nimelt sädelev kosmoseaparaat, mis võimalikult palju väärtuslikke osakesi kinni püüda üritas.
Too kosmosesond nimega Genesis kogus 2001. aasta detsembri ja 2004. aasta aprilli vahele jäänud 850 päeva vältel materjalidest nagu räni, teemant, kuld, alumiinium ja safiir valmistatud õhukestesse liistakutesse võimalikult palju Päikeselt pärinevaid aineosakesi.
„Korjelennule“ järgnes nelja kuu pikkune tagasireisi Maale. Maa orbiidile jõudes heitis Genesis alla osakeste kogumise plaate sisaldava kapsli. 2004. aasta 8. septembril laskuski kapsel maapinnale.
Pärast atmosfääri sisenemist pidi avanema langevari, mis kapsli aeglaselt alla hõljutab, et selle saaks helikopteri abiga ohutult kinni püüda. Paraku vedas langevari alt ja kapsel kukkus Utah’ kõrbesse puruks, paisates hindamatud päikeseainese-killud kuumale liivale laiali.
Paljud kogumisplaadid purunesid kokkupõrke käigus, teised aga jäid suures osas terveks, kaitstes edukalt ka enda sisse kogutud osakesteproove.
Säilinud proovide leidmine nõudis allakukkumispaigas pinnase sõelumist ja lisaainete kõrvaldamist. Ülesanne oli küll tüütu, aga täiesti teostatav. 2005. aasta jaanuaris tunnistatigi esimene leitud liistakutest analüüsikõlbulikuks. See tähendas, et viimaks ometi oli teadlaste käsutuses rikkumatu tükike Päikest, mida asuti innukalt uurima.
Analüüsid võimaldasid veidi korrigeerida senist arusaama Päikese koostisest ja andsid ootamatuid tulemusi. Tuli välja, et hüpoteetilisi päikeseenergia-osakesi proovide koostises tegelikult ei leidu — nii kummutati alates Apollo missioonide perioodist püsinud eeldus.
Lisaks leidsid uurijad, et päikese-aineses leidub isotoopi hapnik-16 — looduses kõige sagedamini esinevat hapniku isotoopi — rohkem kui Maal. See on kummaline, kuna nii Maa kui ka suurem osa kogu muust ainest meie koduses tähesüsteemis pidi sündima samast udukogust. Seda, kuhu puuduolev hapnik kadus, teadlased praegu veel kindlalt öelda ei oska.
