Tsaari lipu all: merelahingud Eesti vetes Esimese maailmasõja päevil
Esimeses maailmasõjas jätkas Balti laevastik Jaapani sõja ebaõnnestumisi, kuid eelmist sõda iseloomustanud suuri lüüasaamisi ei toimunud.
Vastavalt kõrgemalt poolt saadud juhistele ei etendanud sõjalaevastik iseseisvat rolli, vaid põhiliselt toetas maavägesid ja tema kõige olulisemaks ülesandeks oli kaitsta mere poolt suurriigi pealinna Peterburi, mis sõja algul nimetati patriootilistel kaalutlustel ümber Petrogradiks. See määras Balti laevastiku passiivse kaitsestrateegia, mida suudeti üldiselt kuni Veebruarirevolutsioonini edukalt ellu viia.
Venelaste õnneks ei olnud ka Saksa sõjalaevastik Läänemerel eriti aktiivne ja Balti laevastik suutis nii ilma suuremate kaotusteta kaitset hoida. Selline kaitsetaktika oli optimaalne ja võimaldas koos lääneliitlastega pidada Nelikliidu, eelkõige Saksamaa vastu kurnamissõda. Paraku aga mõjus selline sunnitud tegevusetus Balti laevastiku isikkoosseisule laostavalt ja muutis revolutsioonisegadustes selle lõpuks võitlusvõimetuks.
Sõjategevus 1914–1916. Umbkaitse
Kuigi Läänemeri oli Atlandi ookeani ja Põhjamerega võrreldes täiesti kõrvaline sõjatanner, kus peeti nn väikesõda, kadus sõjategevuse käigus siiski Läänemere voogudesse sadakond suuremat ja väiksemat sõjalaeva ligi 5000 meremehega. Lisaks uputati poolsada kaubalaeva.
Nii Venemaa kui ka Saksamaa pidasid võitlust Läänemerel üsna passiivselt. Läänemerest kujunes mõlema osapoole energilise miinide paneku tõttu paksemat sorti miinisupp ja enamik kaotatud sõjalaevu hukkuski meremiinidel. Vaid mõneks suuremaks operatsiooniks tõid sakslased Läänemerele oma põhijõu ehk Avamerelaevastiku (Hochseeflotte) lahingulaevad, millega otsesesse võitlusse astumist Balti laevastik nutikalt vältis.
Vene laevastiku põhibaasideks olid kogu sõja jooksul Tallinn ja Helsingi. Teine huvitav asjaolu oli see, et sõja algul olid Läänemerel vastamisi kaks sakslast – Saksa laevastikku juhatas keiser Wilhelm II vend grossadmiral prints Heinrich, Vene laevastikku aga meie kandi mees Nikolai von Essen, keda võib pidada sõjaaegsetest laevastikujuhtidest kõige autoriteetsemaks ja võimekamaks. Von Essen suri kahjuks juba 54-aastaselt 1915. aasta kevadel Tallinnas kopsupõletikku.
Balti laevastik oli oma sõjategevuses mitmel moel pärsitud. Esiteks allutati laevastik kohe sõja algul rannikul tegutseva 6. armee juhatusele, olles seega nagu maavägede merepoolseks lisandiks. Teiseks oli ta isoleeritud oma liitlaste sõjalaevastikest. Ja kolmandaks oli Balti laevastik väike ja vananenud laevadega moodustis, mis jäi sakslastele selgelt alla.
1. augustil 1914 oli Balti laevastiku koosseisus lahinguvalmis 4 soomuslaeva, 3 soomus- ja 7 kergeristlejat, 1 uut tüüpi hävitaja, 12 keskmist ja 36 väikest torpeedopaati, 12 vananenud allveelaeva, 6 suurtükipaati, 6s miiniveeskajat ja hulk miinitraalereid ja abilaevu. Sõja jooksul suudeti valmis ehitada neli moodsat lahingulaeva, mitukümmend hävitajat ja allveelaeva.
1917. aasta alguseks oli Balti laevastik juba tunduvalt tugevam ja kaitsetegevuseks igati võimekas sõjajõud. Kuid just siis puhkes Venemaal Veebruarirevolutsioon, mis tõi kaasa kogu riigi ja sellega ka sõjaväe ja laevastiku kokkuvarisemise.
Sõja algul asus Balti laevastik kindlustama Petrogradi kaitset. 31. juulil 1914 veesati Naissaare ja Porkkala poolsaare vahele 2124 miinist koosnev tõke, mida augusti algul usinalt täiendati. Balti laevastiku õnneks ei pööranud Saksa merevägi esialgu Läänemerele mingit tähelepanu ja rakendas siin äärmiselt nõrku jõude.
Tsaari-Venemaa Balti laevastik võitles tugevatel kaitsepositsioonidel püsides üsna passiivselt, kuid edukalt ning tema laeva- ja inimkaotused Läänemerel olid kuni tsaari kukutamiseni 1917. aasta alguses väiksemad kui sakslastel.
Passiivse sõjapidamise kõige olulisemaks tegevuseks kujuneski mõlema sõdiva suurriigi jaoks miinitõkete rajamine, tugevdamine ja taastamine. Üks pool püüdis miiniväljadesse läbipääse traalida ja teine pool üritas seda kõigest väest takistada.
Kujunes selline tööjaotus: venelased olid edukamad miiniveeskamisel – nad panid miine viis korda sakslastest rohkem. Saksa miinitraalerid aga suutsid kaotustele vaatamata siiski vajaduse korral oma laevastikule läbipääsud rajada.
Kihnu merelahing 19. augustil 1915
1915. aasta suvel võttis Saksa sõjalaevastik suurte jõududega ette sõjalise operatsiooni Liivi lahes. Operatsiooni eesmärgid olid üsna ebaselged, aga üks neist oli kindlasti Balti laevastiku soomuslaeva Slava hävitamine, mis alates juulikuust tulistas perioodiliselt mere poolt Saksa maavägesid Kuramaal ja osales Riia kaitsel.
Pärast kolm päeva kestnud miinitraalimistöid sisenes 19. augusti hommikul Saksa laevastik läbi Irbe väina Liivi lahte ja Vene laevastiku nõrgad jõud ei suutnud neid takistada.
Kell 9.30 tulistasid Saksa ristlejad Kuressaaret, kus mürsud langesid põhiliselt Roomassaare sadama piirkonda, ja suundusid siis koos peajõududega Suure väina poole. Venelased valmistusid palavikuliselt kaitseks. Miiniveeskja Amur veeskas kiiruga 150 meremiinist koosneva tõkke väina lõunaossa. Miinitõket ulatus kaitsma Muhu 254 mm rannakaitsesuurtükkide patarei. Peletanud eemale luureretkel olevad Vene hävitajad Noviku ja Donskoi Kazaki, lähenes Saksa laevastik ähvardavalt Suurele väinale. Venelaste suurim sõjalaev soomuslaev Slava koos väiksemate alustega taganes Kuivastu reidilt Kesselaiu taha. See oli Slava jaoks umbsopp, edasi ta oma suure süvise tõttu liikuda ei saanud, sest Muhu väina süvendatud kanal sai valmis alles 1917. Kuid pärast Vene miinitõkke avastamist loobusid sakslased oma plaanist, pöördusid lõunasse ja suundusid Kihnu poole.
Samal ajal tegutsesid Liivi lahe Läti rannikul Daugavgrīva merekindluse lähistel kaks Vene suurtükipaati Korejets ja Sivutš, mis tulistasid Riia rindel võitlevate sakslaste vasakut tiiba. Käsk taganeda kiiresti Suurde väina jõudis nendeni hilinemisega ja see põhjustas 19. augusti õhtul venelastele raskeid kaotusi.
Kell 20.00 avastas Pärnu lahes koos kahe hävitajaga luureretkel olnud ristleja Augsburg piki rannikut põhjakursil liikuvad vene suurtükipaadid. Võtnud venelased prožektorikiire valgusse, avasid sakslased kolme kilomeetri kauguselt tule. Sivutš vastas kohe ja tabas prožektorit, lisaks said mõned sakslased haavata.
Paraku järgnes ebavõrdne lahing, kus kohale saabunud lahingulaevad Nassau ja Posen, pidades pimedas Sivutšit soomuslaev Slavaks, avasid ühe kilomeetri kauguselt marutule. Suurekaliibrilistest mürskudest läbistatud ja lõõmav Vene kahuripaat kadus kiiresti meresügavustesse, viies endaga kaasa ligi sada meest, nende hulgas ka laeva komandöri II järgu kapteni Pjotr Tšerkassovi. Sakslased korjasid veest välja ja võtsid sõjavangi 2 ohvitseri ja 48 madrust.
Lahingusegaduses lipsas teine kahuripaat Korejets minema. Paraku hukutas just seesama pimedus, mis ta esialgu põgenema aitas, laeva ikkagi. End Eesti ranniku lähedale hoides sõitis põgenev Korejets Tõstamaa juures karidele. Balti laevastiku juhtkond teatas suurtükipaadi komandörile Fedjajevskile, et mingisugust abi nad laevale osutada ei saa ja mees otsustas oma laeva õhku lasta, et see vaenlase katte ei satuks. Seda tehtigi 20. augustil.
Vaatamata suurele jõudude ülekaalule ei suutnud Saksa laevastik Liivi lahes peale Pärnu sadama blokeerimise midagi silmapaistvat korda saata ja oli sunnitud peagi allveelaevarünnakute ohu ja tihedate miinitõkete tõttu Liivi lahest lahkuma.
Operatsioon Albion 1917
Kõige silmapaistvamaks sündmuseks Läänemerel toimunud meresõjas oli Saksa sõjalaevastiku ja maavägede poolt 1917. aasta sügisel ette võetud dessantoperatsioon Saaremaal ja Hiiumaal, millesse kaasati mõlemalt poolt suured maa- ja mereväe jõud. Sakslaste plaan õnnestus suuresti tänud Balti laevastiku nõrkusele ja pea olematule võitlusvõimele. See oli suurim maaväe ja laevastiku osalusega Läänemerel toimunud dessantoperatsioon.
Venelased alustasid Läänemaa rannikul, Saaremaal ja Hiiumaal kindlustustöid alles 1915. aastal. Loodi Muhu väina kindlustatud positsioon (MVKP, vn k Moonzundskaja Ukrepljonnaja Pozitsija), mis peaks ehk küll kandma nime Lääne-Eesti saarestiku kindlustatud positsioon. See kujutas endast rannakaitsesuurtükkide, miiniväljade, maavägede ja sõjalaevade keerukat kooslust. Saartel oli 1917. aasta sügiseks üles seatud 57 rannakaitsesuurtükki (8–305 mm, 5–254 mm, 32–152 mm, 4–130 mm ja 8–120 mm), lisaks veel 48 õhutõrjekahurit mõõdus 47–77 mm. Lisame siia veel neli 152 mm suurtükki Põõsaspea neemel ja neli 152 mm suurtükki Virtsus. Kokku oli MVKP-l 65 rannakaitse- ja 48 õhutõrjesuurtükki, viimased kaliibriga 47–77 mm. Rannakaitsekahureid teenindas kokku 1500 mereväelast.
Kokku olid alates sõjategevuse algusest venelased Läänemerre veesanud 38 462 meremiini, seda oli neli korda rohkem kui sakslastel. Väga tugevad miinitõkked kaitsesid 32 km laiust Irbe väina, kokku oli seal 10 000 miini.
Üldiselt olid saarte kindlustused ja kaevikud lõpetamata ja halvas seisukorras. Töid oli tehtud ilma kindla süsteemita ja hooletult.
Saksa sõjalaevastikust toodi Läänemerre operatsiooniks Albion järgmised sõjalaevad: lahinguristleja Moltke (admiral E. Schmidti lipulaev), 10 lahingulaeva (Bayern, König, Grosser Kurfürst, Königin, Kaiserin, Prinzregent Luitpold, König Albert, Kaiser, Friedrich der Grosse, Markgraf), 9 ristlejat, 58 hävitajat ja torpeedopaati, 6 allveelaeva.
Seda armaadat saatsid üle 80 miinitraaleri ja ligi sada abilaeva – allveelaevaotsijad, miiniotsijad, miinitõkkemurdjad, võrgupanijad jms). Suuri transpordilaevu sõdurite veoks oli 19, kandevõime kokku 153 564 tonni. Õhust toetas laevastikku 101 vesilennukit ja 6 tsepeliini.
Sellist sõjalaevastikku, milles kokku üle 300 laeva 25 000 madrusega – ligi 2/3 Saksa avamerelaevastikust, polnud Läänemerel ei enne ega ka pärast 1917. aastat.
Laevadele asus dessantkorpus, mille tuumikuks oli tugevdatud jalaväediviis: kokku 24 600 meest, 40 suurtükki, 220 kuulipildujat ja 80 miinipildujat.
Venemaa suutis saarestikku kaitsta kahe nõrga võitlusvõimega diviisiga, milles kokku 15 000 meest. Hiljem saadeti mandrilt appi veel 6000–7000 meest, sealhulgas ka suurem osa 1. eesti polgust. Väed olid revolutsiooniliselt laostunud ja lisaks lahingukogemusteta.
MVKP juhtis kontradmiral Švešnikov, kelle staap asus Kuressaares. Mere poolt kaitsesid Muhu väina positsiooni Balti laevastiku sõjalaevad: tugev mereväegrupeering, mis kandis nimetust Riia lahe merejõud: 2 vana soomuslaeva Slava ja Tsessarevitš, uue nimega Graždanin, 3 ristlejat (Bajan, Diana, Admiral Makarov), 11 uut Novik-tüüpi hävitajat ja 22 vana väikest torpeedopaati), 3 suurtükipaati, 3 briti allveelaeva (C 26, C 27, C 32), miinitraalerid, miiniveeskjad ja abilaevad, kokku 125 laeva 11 000 madrusega. Võib veel lisada, et enamik olid Vene sõjalaevad sageli lohakalt remonditud ja halvas tehnilises seisukorras, madrused aga nõrga distsipliiniga. Vene laevastikku juhatas viitseadmiral Mihhail Bahhirev.
Vene laevastiku põhiülesanne oli Irbe väina kaitse ja koostöö maavägedega. Laevastiku peajõud paiknesid Muhu väinas ja Rohukülas, manööverdamiseks kasutasid suuremad laevad aastatel 1915-1916 kaheksa meetrini süvendatud 38 kilomeetri pikkust ja 250 meetri laiust Muhust kuni Vormsini ulatuvat nn Kumari kanalit, mis oli rajatud otseühenduseks Soome lahe ja Riia lahe vahel.
Vene Balti laevastikus oli 1917. aastal kokku üle 700 sõja- ja abilaeva 100 000 mereväelasega, lisaks allus laevastikule 70 000 maaväelast, kes olid rannakaitses Eestis ja Soomes. Paraku oli enamik kogu sellest suurest jõust ja eelkõige Balti laevastikust väljaspool Vene valitsuse ja kindralstaabi kontrolli, st sisuliselt mässas ja seda sõja ajal! Operatsiooni Albion toimumisajal valmistusid enamlased ja nende vasakäärmuslastest liitlased juba relvastatud riigipöördeks.
12. oktoobri varahommikul alustasid sakslased Tagalahes vägede maale saatmist. Vene rannakaitsepatareid suruti kiiresti maha, suurtükimehed põgenesid. Saaremaal olevad väeosad osutasid nõrka vastupanu ja taganesid saare idaossa. Veidi kauem osutasid vastupanu Sõrve poolsaarel paiknevad rannapatareid, kelle ülesanne oli takistada Saksa miinitraaleritel läbipääsude rajamist Irbe väina miinitõketesse, kuid ka sealsed suurtükimeeskonnad evakueeriti meritsi 15. oktoobril. 16. oktoobriks oli kogu Saaremaa sakslaste käes, kahe päeva pärast ka Muhumaa ja 20. oktoobril Hiiumaa. Balti laevastiku sõjalaevad pidasid sakslastega kaks suuremat merelahingut – ühe 14. oktoobril Väinameres ja teise 17. oktoobril Suures väinas. Mõlemad lõppesid sakslaste võiduga ja Riia lahe merejõud olid sunnitud taganema Soome lahte.
14. oktoobril toimunud merelahingus osalesid sakslaste poolt 17 hävitajat ja mõned miinitraalerid, kaugemalt toetasid neid suurtükitulega üks lahingulaev ja üks ristleja. Venelased püüdsid vaenlase hävitajate sissetungi läbi Soela väina tõkestada nelja hävitaja ja ühe suurtükipaadiga. Mitmetunnine tulevahetus lõppes venelaste taganemisega. Raskelt pihta saanud ja liikumisvõimetu hävitaja Grom meeskond võeti teistele laevadele ja sakslased üritasid põlevat laeva sõjasaagiks haarata, kuid see lõppes Gromi uppumisega.
Otsustav lahing suurte sõjalaevade vahel peeti aga 17. oktoobril Suures väinas. 16. oktoobril olid Saksa eskaadri peajõud läbi Irbe väina Liivi lahte sisenenud ja suundusid Suure väina poole, et Vene soomuslaevadega jõudu proovida. Vaatamata ilmsele allajäämisele nii arvuliselt, suurtükkide arvu kui ka laskekauguse poolest otsustas admiral Bahhirev siiski vastupanu osutada. Ligi poolteist tundi kestnud lahingust võtsid Balti laevastiku laevadest osa soomuslaevad Slava ja Graždanin ning ristleja Bajan. Sakslased kasutasid põhiliselt kaht lahingulaeva König ja Kronprinz. Kõik Vene laevad said tabamusi, kõige raskemalt sai kannatada Slava, mille vöör vajus vee sissetungi tõttu ligi poolteist meetrit sügavamale. Nüüd otsustasid venelased põhja poole taganeda ja kuna Slava ei mahtunud enam läbi Kumari kanali, uputati soomuslaev laevatee lõunapoolse otsa lähistele. Ülejäänud Vene laevastik pääses kaotusteta saarte ja mandri vahelt välja.
Kogu operatsiooniga on seotud hulk müüte ja legende, mis mõeldi välja nõukogude ajal. Need pidid näitama kaotusega lõppenud sündmust kui kangelaslugu ja peaaegu võitu. Arvestades, kui palju oli kaasatud suuri sõjajõude, olid mõlema poole kaotused üsna väikesed, see osutab venelaste nõrgale vastupanule. Esimese maailmasõja viimane suurem sõjaline operatsioon Läänemerel, mis oli ühtlasi ka kõigi aegade suurim üldse, kestis 10 ööpäeva ja lõppes tugeva MVKP vallutamisega. Vene laevastik tõrjuti Soome lahte.
Tühiste kaotustega (Saksa armee kaotas surnutena 54 ja haavatutena 141 meest, Saksa laevastik vastavalt 130 ja 61 meest – kokku 386) vallutasid sakslased soodsa lähtepositsiooni Venemaa pealinna Petrogradi ähvardamiseks, kuid edasist sõjategevust polnud enam vaja. Täielikult oma võimu kaotanud Ajutise Valitsuse kukutasid bolševikud juba kaks nädalat pärast operatsioon Albioni lõppu ja alates 9. detsembrist kehtis Idarindel vaherahu.
Vene maaväest langes operatsiooni käigus 20 130 meest vangi, surnute ja haavatutena kaotati ligikaudu 300–400 meest. Balti laevastiku kaotused olid tagasihoidlikud – s54 surnut ja 27 haavatut.
Sakslased kaotasid otseselt operatsiooni käigus uppunutena 9 väikest laeva: 1 hävitaja, 4 miinitraalerit ja 4 eriti pisikest saatelaeva. Kõik laevad hukkusid miiniplahvatustest. Miinidest said tõsisemalt viga kolm lahingulaeva ja mitu hävitajat. Täiendavalt uppus enne ja pärast operatsiooni oktoobris, novembris ja detsembris demineerimistöödel veel 12 miinitraalerit ja kaatertraalerit. Võimalik, et osa segadusest uppunud laevade andmetes on tingitud sellest, et sakslased klassifitseerisid osa vanu väikeseid hävitajaid ümber miinitraaleriteks.
Vene laevastik kaotas soomuslaeva Slava, hävitaja Grom, abilaeva Barsuk ja Inglismaa allveelaeva C 32. Lisaks uputati Kumari kanali sulgemiseks neli transpordilaeva, kaks transpordilaeva kaotati taganemisteel. Vigastada said veel mitmed laevad.
Kokku jäid sakslased ilma 24 laevast, venelased 14 ja inglased kahest – seega läks merepõhja 40 alust.
