Droonid alustasid oma suurt tulekut küll sõjarelvadena 1990. ja 2000. aastatel, aga on selge, et mehitamata lennuvahend on palju sobivam ka sõjapiirkondades humanitaarabi kohale toimetamisel.

Windhorse Pouncer pole küll esimene ega ka viimane selliste lennuvahendite pikas reas, kuid on selgelt alternatiiviks, või pigem täienduseks sõjaväe transpordilennukitele, millelt seni humanitaarabi alla heidetakse.

Droon suudab oma lasti turvaliselt maha panna kaheksameetrise täpsusega sihtkohta, pole aga mõeldudki koju tagasi lendama. Need, kelleni humanitaarabi jõuab, võtaks ilmselt niigi lennuvahendi koost lahti, sest ka selle detaile annab inimeste jaoks kasulikul otstarbel kasutada.

Niisiis, droonid, mis suudavad kanda ka 50 kg raskust, lahkuvad transpordilennuki (C-130 Hercules) kõhust, omaette eskadrillina ligemale 34 kilomeetrit sihtkohast eemal, 7,6 kilomeetri kõrguselt, selle tiivad parandavad stabiilsust ja suurendavad lennukaugust, tiivaulatusega kolm meetrit. Kaalub lennuvahend ise 25 kg. Disaineriks inglane Nigel Gifford.

Ühe Windhorse Pouncer-lennuvahendi hinnaks on nimetatud vähem kui 600 eurot, ehk iga abikilogrammi maksumuseks tuleks maksimaalselt 12 eurot.

Kahjuks me ei suuda tõlkida, mis sõnadega seda araablastele reklaamitakse, tundub siiski kiitva tekstina. Tegemist on maailma esimese "ärasöödava drooniga":