Koos liitlastega kümnest riigist: Eesti ajateenijad keerutasid Leedus NATO Raudmõõka
Tänavuse nooremallohvitseri kursuse läbinud ajateenijad said ainulaadse kogemuse mullu Leedus, kui osalesid NATO õppusel Raudmõõk. Kuidas õnnestus õppus eestlaste vaatepunktist, kirjeldasid ajakirjale Sõdur 2. jalaväebrigaadi staabiülem kolonelleitnant Jaanus Ainsalu ja Kuperjanovi pataljoni nooremallohvitseride kursuse ülemaks olnud kapten Lauri Teppo.
Kõik sai alguse sellest, et kaitseväe peastaabist tunti huvi, kas Kuperjanovi pataljon on valmis 2016. aasta lõpus minema Leetu NATO koostööõppusele Scoutspataljoni kompanii asemel. Kuperjanovi pataljoni eelmine ülem kolonelleitnant Hando Tõevere arutas asja 2. jalaväebrigaadi staabiga ning kui Kuperjanovi pataljoni nooremallohvitseride kursuse (NAK) ülem kapten Lauri Teppo sai õppuse põhiplaneerimiskonverentsil kinnituse, et kõiki nooremallohvitseride väljaõpetamiseks kavandatud harjutusi saab õppusel Raudmõõk läbi viia, oli asi otsustatud.
Eesti kompaniid juhtinud kapten Lauri Teppo sõnul suhtub ta NAK-i saatmisele sellise mastaabiga õppusele pigem pooldavalt. Meie allohvitserideks, spetsialistideks ning autojuhtideks valitud ajateenijad olid selle õppuse ajaks oma 11-kuulisest teenistusest läbinud viis kuud ning valdasid kõiki peamisi oskusi, mida eeldatakse, et nad ajateenistuses omandavad. Ajateenijatest homsed seersandid on üldjuhul pakatamas soovist oma äsjaomandatud sõdimisoskusi adrenaliinirohkes tegevuses rakendada. Nad olid küll alguses veidi aeglasemad, sest neil polnud mitme harjutuse sooritamiseks profisõdurite vilumust, kuid neil oli kõik seniõpitu hästi meeles ning nad omandasid uusi oskusi lennult.
Õppusel juhtub
Arvestades, milliseid võimete piire kompavaid katsumusi Eesti allohvitserikandidaatide kompanii liikmed oma võidutahtelise kapteni järel käies läbi tegid, võib arvata, et nende endi praegu erinevates väeosades juhitavad jaod ja relvameeskonnad ei saa leppida vähemaga. Kapten Teppo sõnul juhtub suurel õppusel palju asju. Vastane ründab selja tagant, vastane ründab tiivalt. Õhuoht on reaalne, sest pidevalt ripuvad pea kohal UAV-d (mehitamata õhusõidukid – toim) ja kopterid. Nii nende õhusõidukite kui ka vastase soomusmasinatel paiknevate infrapunaseadmete ning soojuskaamerate tuvastamisvõime on niivõrd hämmastav, et näiteks tankitõrjemeeskonna peitmine sobivale positsioonile maastikul on tõsine katsumus. Lisaks veel paljud näilised pisiasjad: näiteks igapäevased logistilised probleemid, olgu akude laadimisel või moona täiendamisel, on sootuks teised, kui ühe-kahe päeva pikkustel õppustel kodukasarmute läheduses iial esile tulevad.
Kapten Teppo tunnistas, et noorema mehena pani ta ka ise rohkem rõhku action’ile. Kuid nüüd ei väsi ta rõhutamast, et just lahinguruumis seitse käiku ette mõtlevatest nutikatest, otsustusvõimelistest ja hästi kokkuharjutanud logistikutest, pioneeridest ja teistest tagalaspetsialistidest – üksuse tasemelt NATO koostöö tasemeni välja – sõltub tänapäeva lahinguväljal vägagi palju. Loodetavasti nägid seda rahvusvahelisel õppusel ka NAK-i noored võitlejad.
Ning loomulikult kergejalaväe lemmik – kaevumine. Et Pabrade ala on üleni polügoon, tähendas see Eesti kompanii jaoks piltlikult seda, et igal pool, kus peatuti, läks labidas kohe maasse. Kapten Teppo sõnul ongi kodus väljaõpet tehes suur puudus, et selline elementaarne drill jääb sõduritel sageli kas looduskaitselistel või tsiviil-militaarse koostöö kaalutlustel vaid teoreetiliseks. Leedus aga suutis Eesti kompanii väljaõppeülesande kohaselt kaitselahinguks valmistudes ja Leedu raskepioneeridest kopajuhtidega ühist keelt leides vähem kui ööpäevaga täielikult kaevuda. Leedulased tegid mullamahukad tööd ja eestlased andsid lõppviimistluse.
Õppuse staabis Eesti kontingenti esindanud 2. jalaväebrigaadi staabiülema kolonelleitnant Jaanus Ainsalu sõnul oli tema jaoks üks selle õppuse kõrghetki siis, kui Leedu kõrgemad sõjaväelased käisid tehtud tööd imetlemas ning uurisid, kuidas oleme Eestis suutnud Ukraina kogemused nii kiiresti väljaõppesse juurutada. Nemad Leedus alles mõtlevad sellele.
Kapten Teppo sõnul tuligi Leedus selgelt välja, et Eesti kaitseväes ollakse jao ja rühma tasemel harjunud arvestama, et me oleme enamasti kergejalavägi ja meil ei ole lootust ennast soomuse taha peita. Küll aga tuleb meil kindlasti võidelda nii vastase tankide kui ka lahingumasinatega ning selleks tuleb tankitõrjerelvadele võimalused luua ning tankimiinid ja raskekuulipildujad on igal hetkel olulised. Nii on enesele varje loomine meile loomulikum ning maskeerimine paremini selge kui näiteks viimase aja välismissioonidel enamasti kergerelvastust kasutava vastase poolt n-ö ärahellitatud NATO liitlastele.
Ööd on siin mustad
Seda elementaarset tõde ei peakski siinkohal meelde tuletama, kui kaitsevägi poleks praegu hädas just selle loodusstiihiaga toimetulemises. Meie sõdurid peavad saama edukalt pimeduses tegutsemiseks senisest rohkem praktilist õpet. Leedus tuli selgelt välja, et meil ei osata kasutada öövaatlusseadmeid ega varjata ennast nende kasutajate eest, sest neid lihtsalt pole meie väljaõppes veel piisavalt kasutusel, et neid kasutama õppida. 2. jalaväebrigaadi väljaõppealal Nursipalus saab kohalike elanike hingerahu huvides näiteks aprillikuus, kui väljaõppel ajateenijatega rühmatasemel tegutsemise juurde jõutakse, väliharjutuste tegemiseks lubatud kellaaeg läbi enam-vähem pimeduse saabudes. Seega õppisid nutikad allohvitserid Leedus jooksult ning on nüüd kogemuse võrra rikkamad.
Kolonelleitnant Ainsalu sõnul on linnalahingute harjutusala, mille leedulased on Pabrades välja ehitanud, muljetavaldav. See on sisuliselt korralik alevik – majade, kirikute, koolide, staadionide ja isegi maa-aluse tunneliga. Seal on nii avatud kui ka kinnist maastikku. Seal saab tegutseda nii jala kui ka soomukitega ja, nagu öeldud, nii päeval kui ka ööl. Sellise õppuse eelised nooremallohvitseride kursuse seisukohast olidki väljaõppetingimused ja pidev logistiline tugi, mida kodus on sageli raske, kui mitte võimatu luua.
Kolonelleitnant Ainsalule avaldas veel muljet, et Pabrade polügoon võimaldab korraldada taktikalist manöövrit, kus üks kompanii on kaitses ja kaks ründavad ning samal ajal tulistavad PzH 2000-ed (Panzerhaubitze 2000) üle harjutajate peade, et täita omi tuleülesandeid. Kusjuures osa neist tulelöökidest arvutasid välja meie ajateenijatest tulejuhid, kes olid väljaõppe eesmärgil Saksa suurtükiväelaste juures. Tulejuhid said kasutada uusimaid laserkaugusmõõtjaid ning teha oma arvutused ja tellida raadio teel tuld. Saksa tulejuhtimiskeskuses kontrolliti arvutused üle ning mürsud läksid teele. Erinevatel põhjustel, nagu näiteks sakslaste piirangud öise tule juhtimisel, said oma tulelöögi lõpuni juhitud vaid neli üheteistkümnest tulejuhist. Kuid kõik said kogu protseduuri läbi teha ning näha, et meil õpetatav tulekäsk ongi NATO tulekäsk ning toimib rahvusvaheliselt.
Rahvusvahelise koostöö kogemusi said õppusel lisaks Saksa suurtükiväelaste juurde lähetatud tulejuhtidele ka läviallohvitserid, kes olid Poola soomusjalaväelaste ja Leedu pioneeride juures. Samuti said tõelise rahvusvahelise õppuse jaoks vajalikku ingliskeelse sidepidamise kogemust ning sidepidamisvahendite ühildamise taaka kanda sideallohvitserid. Ning loomulikult olid tänavuse ajateenistuse autojuhid Leedus lausa või sees, sest nad said sõita palju. Päeval ja öösel, tuledega ja tuledeta, mudas ja poris. Kokkuvõttes said meie tänavused lahingutoetuserialade võitlejad Leedus väga kõva kooli, on kapten Teppo hinnang.
Südantsoojendavad hetked
Kolonelleitnant Ainsalu sõnul oli NAK-i saatmine sellele õppusele igati õigustatud. Nooremallohvitseride õpitahe oli suur ja motivatsioon kõrge. Üks episood, kus tulevased juhid näitasid oma kapteni jälgedes käies tõelist sisu, oli sisseimbumisoperatsioon koos jõe ületamisega. Pärast kuue-seitsme tunni pikkust liikumist täisvarustust ja lisalaskemoona kandes kinnisel, talvisel, soisel, öisel maastikul suutsid nad joonelt rünnakule asuda ning harjutus lõppes lõunaks. Mehed olid külmunud, väsinud ja märjad, kuid nende motivatsioon oli lõpuni sama kõrge kui nende kaptenil.
Samuti tundis kolonelleitnant Ainsalu tõelist heameelt, kui sai Läti õppusekontingendi esindajale kinnitada, et „ei, meie jaoülemad ei ole kutselised, nad on samuti ajateenijatest nooremallohvitserikandidaadid nagu kõik kompanii võitlejad, ning nad roteeruvad harjutuste kaupa oma juhiametis“.
Eesti kompanii ajateenistuslik taust ja asjaolu, et nad saavad sama hästi hakkama kui kutselised sõdurid, leidis eraldi äramärkimist ka VIP-päeval, mil Eesti kontingendi vastu tundis elavat huvi Leedu president Dalia Grybauskaitė. Leedu on vabatahtliku ajateenistuse taastamise teel ning nende endi ajateenijad tegutsesid õppusel peamiselt rühmasuuruste üksustena, korraldades teedel varitsusi ja etendades rahutuid tsiviilelanikke, kelle ohjamisega tuli õppusel olevatel üksustel tegelda.
Õppust Raudmõõk kokku võttes on hinnangute andjad küll vaoshoitud, kuid ühisel arvamusel, et tänavused nooremallohvitserid on saanud parima võimaliku väljaõppe. Ja kui järgmistel aastatelgi sellise rahvusvahelise õppuse aeg meie nooremallohvitseride kursuse teatud ettevalmistuse tasemele jõudmisega sobitub, tuleks NAK-il igal juhul osaleda. Olulised plussid, lisaks saadavale rahvusvahelise koostöökogemusele, on sellise õppuse tegevuse intensiivsus ning ettevalmistatud tingimused, mis võimaldavad teatud oskusi kiiremini omandada kui kodus. Oluline on anda ka tulevastele allüksuse- ja relvameeskondade juhtidele võimalus tunnetada suurt lahingupilti kompanii ja pataljoni taktikalise tegevuse mastaabis.
Kapten Teppo sõnul näitas Leedus kogetu, et meil on vaja väga suur kodutöö ära teha pimedal ajal tegutsema õppimiseks. Meie kergejalavägi peab saama piisavalt enesekindlaks, et ka puuduliku nähtavuse korral öösel rakendada mõjusat agressiivsust. Selleks tuleb väljaõppe käigus leida aeg, koht ning ressursid, et viia läbi öist laskmist, harjutada eri suurusega üksuste öiseid rünnakuid, drillida üksuste kohtumist ja väljavahetamist nii, et üksteist maha ei notitaks, õppida öist liikumist kolonnis lahingutuledega ja ilma. NAK-i jooksul on allohvitseridel vaja kogeda, kuidas korraldada erinevaid toetavaid tegevusi ööpimeduse katte all. Samuti on vaja veelgi suuremat rõhku panna öise linnalahingu oskustele õppimisele näiteks siinsamas Nursipalus.
Teiseks tuleb meil kasutada ära meie raskerelvastustega liitlaste võimalusi ning õpetada meie sõdureid võitlema erineval maastikul soomukite ja tankidega, kusjuures tehes seda vastase moodsates lendavates ja roomavates sõjamasinates kasutatavate kõikjalenägevate sensorsüsteemide pilgu all.
Kui täitub ka kapten Teppo soov ning meie sõdurid saavad endale moodsamad, kergemad ja stabiilsemad käsitulirelvad, ei saa miski takistada meie ajateenistusel põhinevat reservarmeed koos liitlastega vastu seismast igale ründajale.
