Rahvusvahelise pilveatlase värskes versioonis leidub ka üks päris uus pilvesort

Maailma meteoroloogiaorganisatsioon avaldas eilse rahvusvahelise meteoroloogiapäeva puhul uue digiversiooni rahvusvahelisest pilveatlasest. Atlas ise on otsapidi pärit 19. sajandist, viimati uuendati seda enne eilset aga aastal 1987. Üks tähtsamaid muudatusi värskes atlases on see, et haruldane rullpilv on nüüd eraldiseisev pilve alaliik.

Pilvede klassifikatsioonisüsteem on üpris keerukas ja nüansirohke. On kümme põhilist pilveliiki: kiudpilved, kiudrünkpilved, kiudkihtpilved, kõrgrünkpilved, kõrgkihtpilved, kihtsajupilved, kihtrünkpilved, kihtpilved, rünkpilved, rünksajupilved. Ent need jagunevad veel alaliikideks, mille piires eristatakse palju pilvevorme ja erikujusid. Näiteks halba ilma ennustav Cirrus uncinus on eesti keeles komakujuline kiudpilv – kiudpilv on siinkohal pilve liigi ja komakujuline alaliigi nimi (Cirrus uncinuse teine nimetus on suusakujulised kiudpilved ja veel kutsutakse neid ka kassiküünteks).

Uude pilveatlase versiooni - millega saab igaüks siin ise tutvuda - on nüüd kantud näiteks lainelis-kaootiline kihtrünkpilv ladinakeelse nimega asperitas, mille lisamise ettepaneku tegid amatööridest pilvevaatlejad Cloud Apprectiation Societyst ehk pilvevaatlejate seltsist juba mõned aastad tagasi.

„See on klassikaline näide kodanikuteadusest, mille puhul tavainimesed moodsat tehnoloogiat ehk netti ja nutitelefone kasutades on mõjutanud ametliku klassifikatsiooni arendamist,“ teatas organisatsioon oma blogis.

Haruldane rullpilv tõusis eraldi alaliigiks

Uus pilveatlase versioon ei muuda põhilist pilvede klassifitseerimissüsteemi, kuid lisab ühe uue alaliigi ja kuus erikuju. Näiteks haruldane torukujuline rullpilv on nüüd eraldi alaliik. Varasemalt oli see rünksajupilve ligidale tekkiv emapilvest täielikult eraldatud horisontaalne torukujuline erivorm. Rullpilved tekivad, kui maapinna lähedale laskuv külm õhk lükkab sooja, niisket õhku ülespoole. Sobiva tuule puhul kondenseerub õhus olev veeaur torupilveks.

Lisaks on uues atlase versioonis kuus uut erivormi, mida pilvede klassifitseerimise puhul nüüd kasutada saab: mainitud asperitas ehk kaootilis-laineline pilve alumine külg, cavum ehk auk pilves, millest taevas läbi paistab, cauda, mis on horisontaalne sabalaadne moodustis, fluctus, mis meenutab murdlaineid ja murus, mis on seina meenutav moodustis ning flumen.

Veel kanti pilveatlasse kohalikest looduslikest teguritest või inimtegevuse tagajärjel tekkinud pilved - cataractagenitus (koskede veepiiskadest tekkiv pilv), flammagenitus (metsatulekahjude või vulkaanipurske soojusest põhjustatud konvektsiooni tagajärjel tekkinud pilv), homogenitus (inimtekkeline pilv, näiteks lennuki kondensatsioonijäljed) ja silvagenitus (pilv, mis on tekkinud metsade kohal aurumise tõttu suurenenud niiskuse tagajärjel).

Õige eestimaine pilv sõuab madalalt

Aga milline on üks õige kodumaine pilv? Nagu kirjutab ilmateenistus, on meil kõige levinumaks pilveliigiks alumiste pilvede sekka kuuluvad kihtrünkpilved ladinakeelse nimega Stratocumulus. Nende kõrgus on tavaliselt 0,3 –1,5 km. Kihtrünkpilved koosnevad suurtest pilvetükkidest ja -laamadest, mis liitudes moodustavad kihi. Esinevad ka pikkade kitsaste vallide või triipudena, mille vahelt on näha taevast. Selgi põhipilveliigil on nüüd viis alaliiki, seitse pilvevormi ja kuus erikuju.

Täname keskkonnaagentuuri ilmavaatluste osakonda termineid täpsustamast.