F1 aastal 1960: Võitlus käis maakera kuklapoole meeste, Brabhami ja McLareni vahel

Täna teame me nendenimelisi meeskondi, sest Jack Brabhami asutatud meeskond võistles ju F-1 sarjas aastail 1962-1992, Bruce McLareni asutatud meeskond aga tänase päevani, alates 1966. aastast. Esimese päralt on kaks (1966-1967), teisel kaheksa konstruktorite karikat (vaheaegadega 1974-1998), kuid MM-tiitlitelt jäi Jack Brabham selgelt kahe mehe heitluses peale. Tema on kolmekordne maailmameister, Bruce McLaren üldvõiduni ei küündinudki.

Niisiis 1960. aasta tähistas nende kahe mehe suurt duelli. Brabham alustas tiitlikaitsjana 1959. aastast, McLaren oli aga tema meeskonnakaaslane Cooper-Climaxi meeskonnas. Aastat alustasid nad autodega T51, hiljem jätkates uute mudelitega T53.

Walkeri meeskonnas kasutasid Cooper-Climaxi autosid ka Stirling Moss ja Maurice Trintignant. Kuid nendega võistlesid lisaks Ferraridele tõsiselt ka Lotus-Climaxid ja BRM-id. Hooaja alguses reegleid väga ei muudetud, suurem muutus seisis ees hooaja lõpus. Küll muutus punktisüsteem kuuekohaliseks, 8-6-4-3-2-1, ilma kiireima ringi lisapunktita.

1. etapp Argentina GP

Pärast aastast pausi ja viimast korda enne 1972. aastat, pandi kalendrisse jälle Argentina GP veebruariks Buenos Aireses. Startisid eest kolm britti: Moss Cooperil, Innes Ireland Lotusel ja Graham Hill BRM-il. Sõit keeras aga kõik pea peale, võitis 13. kohalt startinud McLaren, teiseks tuli seitsmendana startinud Cliff Allison, kolmandaks Trintignanti autosse ümber istunud Moss. Autovahetus tähendas aga seekord, et mõlemad jäid punktidest ilma. Brabham ei paistnud üldse silma.

• 1 Bruce McLaren NZL Cooper-Climax 8
  2 Cliff Allison GBR Ferrari 6
  3 Maurice Trintignant FRA / Stirling Moss GBR Cooper-Climax 0 / 0
  4 Carlos Menditeguy ARG Cooper-Maserati 3
  5 Wolfgang von Trips GER Ferrari 2
  6 Innes Ireland GBR Lotus-Climax 1

2. etapp Monaco GP

Ligemale neli kuud hiljem jätkus sari Monaco linnarajal. Enne seda etappi sai aga surma üks F1-pilootidest, Harry Schell, treeningutel Silverstone'i rajal.

Monacos startis esiruudust jälle Moss, nüüd aga Lotus-Climaxil, tema kõrval Brabham Cooper T53-Climaxil ja Tony Brooks Cooper T51-Climaxil. Seekord ka Moss võitis, kuigi teiseks tuli 11. stardikohalt McLaren ja kolmandaks kümnendalt Phil Hill. Teiste ameeriklaste debüüt F1-kõlbulikuks tehtud autodega Scarab-Offenhauser aga ei toonud ainsaks jäänud hooajal ühtki punkti. Mõistagi jätkas McLaren sarja liidrina.

• 1 Stirling Moss GBR Lotus-Climax 8
  2 Bruce McLaren NZL Cooper-Climax 6
  3 Phil Hill USA Ferrari 4
  4 Tony Brooks GBR Cooper-Climax 3
  5 Jo Bonnier SWE BRM 2
  6 Richie Ginther USA Ferrari 1

3. etapp Indy 500

Päev hiljem läks F1 sarja kirja aga järgmine etapp, mis peeti viimast korda Indianapolise ringrajal. Indy 500 miili sõidule startis eest Eddie Sachs autol Ewing-Offenhauser, järgnesid viis meest autodel Watson-Offenhauser. Paraku just nendest võtsid Jim Rathmann ja Rodger Ward lõpuks kaksikvõidu, sõiduga, milles liider vahetus 29 korda.

Indy rajal oli kõikidel autodel veel mootor esiosas, samas kui Euroopa radadel oli võidu retseptiks juba pigem tagamootor. Kui F1 radadel oli mootori mahuks 2,5 liitrit vabalt hingavatel ja 750 cm³ kompressoriga mootoreil (viimaseid kunagi ei nähtud), siis Indy 500 rajal olid mootorite piiriks vastavalt 4,5 liitrit ja 3,0 liitrit. Ja kui aasta lõpus hakati F-1 mootorite mahtu veelgi vähendama, langes Indy 500 MM-arvestusest lõplikult välja.

Sõidus küll keegi ei hukkunud, aga üht autot kustutama sõitnud tuletõrjeauto sõitis ometi ühe tuletõrjuja surnuks.

• 1 Jim Rathmann USA Watson-Offenhauser 8
  2 Rodger Ward USA Watson-Offenhauser 6
  3 Paul Goldsmith USA Epperly-Offenhauser 4
  4 Don Branson USA Phillips-Offenhauser 3
  5 Johnny Thomson USA Lesovsky-Offenhauser 2
  6 Eddie Johnson USA Trevis-Offenhauser 1

4. etapp Hollandi GP

Zandvoorti rajal jätkub ka surmajuhtumite jada, kui Dan Gurney sõitis surnuks vales kohas rajale roninud pealtvaataja. Kuid sel ajastul juba oli F1 väga eluohtlik ala.

Rajale startisid eest Moss Lotusel, Brabham Cooperil ja Ireland Lotusel. Kuid sõiduga langes Moss neljandaks, Brabhami ja Irelandi järel tuli esimest korda poodiumile BRM-i sõitja Graham Hill, kelle hiilgeajad seisid veel ees. Ferrari aga, mis viimast hooaega kasutas esimootoriga autosid, pidi leppima pigem punktijääkidega.

• 1 Jack Brabham AUS Cooper-Climax 8
  2 Innes Ireland GBR Lotus-Climax 6
  3 Graham Hill GBR BRM 4
  4 Stirling Moss GBR Lotus-Climax 3
  5 Wolfgang von Trips GER Ferrari 2
  6 Richie Ginther USA Ferrari 1

5. etapp Belgia GP

Sedapuhku startisid eest Brabham, Brooks ja Phil Hill. Sõit jäi aga meelde peamiselt räigete avariidega. Esiteks paiskus rajalt välja ja lendas okastraattõkkesse Cooperi-mees Chris Bristow, kusjuures traat lõikas mehel pea otsast. Viis ringi hiljem põrkas aga linnuga kokku Lotuse-mees Alan Stacey, hukkudes järgnenud väljasõidus. Vigastada said rajal veel Mike Taylor ja Stirling Moss.

Brabham võitis, teiseks tõusis McLaren, kolmanda koha sai aga belglane Gendebien, kuigi läbitud ringide arvult oleks Graham Hill teda edestanud. Toona oli aga nõue, et auto peab ka finišeerima, Hill jäi viimasel ringil raja äärde. Spa-Francorchamps' rajalt 1960 algab ka Jim Clarki hiilgav karjäär F1-s. McLarenil koos 20, Brabhamil 16, Mossil 11 punkti.

• 1 Jack Brabham AUS Cooper-Climax 8
  2 Bruce McLaren NZL Cooper-Climax 6
  3 Olivier Gendebien BEL Cooper-Climax 4
  4 Phil Hill USA Ferrari 3
  5 Jim Clark GBR Lotus-Climax 2
  6 Lucien Bianchi FRA Cooper-Climax 1

6. etapp Prantsuse GP

Sarja kolmas mees Stirling Moss oli vigastatud ja Reims-Gueux rajal teda ei nähtud. Esireast startisid sõidule Brabham, Phil Hill ja Graham Hill, samas kui McLaren oli jälle tagaplaanil, üheksandas ruudus. Cooper-Climaxid olid aga niivõrd paremad autod, et aitasid Gendebienil tõusta teiseks ja McLarenil kolmandaks.

Brabhamil ja McLarenil juba võrdselt 24 punkti, võite aga McLarenil üks, Brabhamil kolm.

• 1 Jack Brabham AUS Cooper-Climax 8
  2 Olivier Gendebien BEL Cooper-Climax 6
  3 Bruce McLaren NZL Cooper-Climax 4
  4 Henry Taylor GBR Cooper-Climax 3
  5 Jim Clark GBR Lotus-Climax 2
  6 Ron Flockhart GBR Lotus-Climax 1

7. etapp Briti GP

Sedapuhku jälle Silverstone'is. Nüüd startisid eest Brabham, Graham Hill ja McLaren, Hilli BRM-il ütlesid aga enne finišit pidurid üles ja ta katkestas. Mootorrataste ringrajasõidu (viie-, aasta lõpuks juba seitsmekordse) maailmameistrina tuli kohe esimesel finišeeritud F1 sõidul poodiumile aga inglane John Surtees. Monacos oli ta veel katkestaja. Punkte etapi järel koos Brabhamil 32, McLarenil 27. Cooper-Climaxil konstruktorite sarjas aga 46, Lotus-Climaxil 25.

• 1 Jack Brabham AUS Cooper-Climax 8
  2 John Surtees GBR Lotus-Climax 6
  3 Innes Ireland GBR Lotus-Climax 4
  4 Bruce McLaren NZL Cooper-Climax 3
  5 Tony Brooks GBR Cooper-Climax 2
  6 Wolfgang von Trips GER Ferrari 1

Saksa GP

Kuna F-1 meeskonnad pidasid Lääne-Berliini rada liiga ohtlikuks, toimus 1960. aasta Saksamaa GP vaid F2-tüüpi masinatel ja F1 MM-sarjast jäi välja. Mainiks siiski seda, et Nürburgringil toimunud võidusõidu esikolmikus olid F1-sarja mehed Jo Bonnier, Wolfgang von Trips ja Brabham.

8. etapp Portugali GP

Boavista rajal nähti F-1 MM-sarjas sõitvaid autosid Portugalis viimast korda, enne kui sari 1984. aastast Estorili naasis. Ootamatult murdis stardiks end esiritta Surtees, Gurney ja Brabhami ees. Vigastuse järel sarja naasnud Moss diskvalifitseeriti, sest oli pirueti järel tulnud rajale vastupidises suunas. Surtees aga katkestas, seega võit jälle Brabhamile. Šotlane Jim Clark oli aga elus esimest korda poodiumil. Brabhamil koos 40, McLarenil 33 punkti, hiljem selgus, et Brabham oli juba sarja võitnud.

• 1 Jack Brabham AUS Cooper-Climax 8
  2 Bruce McLaren NZL Cooper-Climax 6
  3 Jim Clark GBR Lotus-Climax 4
  4 Wolfgang von Trips GER Ferrari 3
  5 Tony Brooks GBR Cooper-Climax 2
  6 Innes Ireland GBR Lotus-Climax 1

Videoks peab pakkuma küll mängukaadreid:

9. etapp Itaalia GP

Ferrari masinad olid iganenud, esimootoriga masinad, mis senisel hooajal vaid tagumisi punkte noppinud. Kuid Monza etapi korraldajad tahtsid võtta mis võtta annab, muutes raja eriti pikkadest sirgetest koosnevaks, et Ferrarile paremust luua. Tulemuseks paraku see, et Briti meeskonnad boikoteerisid seda etappi. Brabhamil oli koos juba viis võitu ja MM-tiitel teist aastat järjest kindlalt käes.

Ferrari-juhid Phil Hill, Ginther ja Willy Mairesse startisid eest, nende järel itaallased isiklikel Cooperitel. Esimesed neli meest ka lõpetasid samas järjekorras kui startisid.

• 1 Phil Hill USA Ferrari 8
  2 Richie Ginther USA Ferrari 6
  3 Willy Mairesse FRA Ferrari 4
  4 Giulio Cabianca ITA Cooper-Castellotti 3
  5 Wolfgang von Trips GER Ferrari 2
  6 Hans Herrmann GER Porsche 1

Maroko GP

Aafrikas toimuma pidanud etapp jäi 1960. aastal rahaliste raskuste tõttu üldse ära.

10. etapp USA GP

Ameerika mandril nähti F1 juhte aga seekord Riverside'i ringrajal Californias toimunud etapil. Hooaja lõpetanud etapp jäi rajal paraku viimaseks. Rahalised preemiad võitjatele olid Ameerikas muljetavaldavad, aga aasta hiljem kinnistus USA GP rajana juba Watkins Glen New Yorgis.

Startisid eest Moss, Brabham ja Gurney, kuid Brabham vajus lõpuks neljandaks. Ja jälle tõusis hästi kümnendast stardiruudust McLaren, finišeerides kolmandana. Moss võitis. Mossile oli see juba 14. etapivõit (Fangio rekordiks oli 15). Kuid üldsarjas pidi leppima jälle kolmanda kohaga.

• 1 Stirling Moss GBR Lotus-Climax 8
  2 Innes Ireland GBR Lotus-Climax 6
  3 Bruce McLaren NZL Cooper-Climax 4
  4 Jack Brabham AUS Cooper-Climax 3
  5 Jo Bonnier SWE BRM 2
  6 Phil Hill USA Cooper-Climax 71

Videot asendab sedapuhku simulatsioon:

F1 maailmameistrivõistluste esikuuik 1960:

• 1 Jack Brabham Cooper-Climax 43 - maailmameister
• 2 Bruce McLaren Cooper-Climax 34 (37)
• 3 Stirling Moss Lotus-Climax 19
• 4 Innes Ireland Lotus-Climax 18
• 5 Phil Hill Ferrari/Cooper-Climax 16
• 6 Olivier Gendebien Cooper-Climax 10

Konstruktorite karika arvestuses läks kirja vaid viis meeskonda:

• 1 Cooper 48 (61)
  2 Lotus 34 (37)
  3 Ferrari 26 (27)
  4 B.R.M. 8
  5 Porsche 1

Sportautode MM

Teatavasti peeti aastail 1953-1961 ka sportautode MM-võistlusi, küll vaid meeskondade arvestuses. Selles sarjas võis Ferrari edasi pidutseda, sedapuhku ei seganud neid ka Aston Martin. Võit oli lõpuks üsna napp:

• 1 Ferrari 22 (30)
  2 Porsche 22 (26)
  3 Maserati 11
  4 Aston Martin 4

Toimus küll vaid viis etappi (võitjad enamikus juba tuttavad):

• 1000 km Buenos Aires / Autódromo Municipal-Avenida Paz: Phil Hill ja Cliff Allison Ferrari 250 TR 59/60
• Sebring International Grand Prix of Endurance for the Amoco Trophy: Hans Herrmann ja Olivier Gendebien Porsche 718 RS 60
• 44° Targa Florio / Circuito Piccolo delle Madonie: Jo Bonnier ja Hans Herrmann Porsche 718 RS 60
• VI. Internationales ADAC 1000 Kilometer Rennen / Nürburgring: Stirling Moss ja Dan Gurney Maserati Tipo 61
• 24 Heures du Mans / Circuit de la Sarthe: Olivier Gendebien ja Paul Frère Ferrari 250 TR 59/60