Arktika: geopoliitiline piirkond, kuhu sõjaline jõud on hakanud koonduma

Arktika kui võimalik konfliktipiirkond jääb jätkuvalt paljude teiste kuumemate regioonide varju. Siiski ristuvad ka siin mitme riigi väga suured maavarade ja transporditeedega seotud majandushuvid, mida ollakse valmis jõuga kaitsma.

Ilmus ajakirjas Sõdur 1/2017

Lihtsuse mõttes võib Arktikat vaadelda põhjapolaarjoone taga laiuva 20 miljoni ruutkilomeetri suuruse piirkonnana, mis koosneb Põhja-Jäämerest (70% kogupindalast) ning Venemaa, USA, Kanada ja Norra puudeta rannikualadest ja saarestikest, samuti pea tervest Gröönimaast ning Soome ja Rootsi põhjaosast. Arktikas valitseb ülikarm kliima, keskmine õhutemperatuur ei ületa üldjuhul 10° C isegi juulikuus, mistõttu lisaks pärismaalastele elavad seal peamiselt loodusressursside ammutamisega seotud inimesed ja sõjaväelased. Ükski Põhja-Ameerika (sh Gröönimaa) asula elanike arv selles regioonis ei ületa 5000 piiri, ainult Norras asub Narva-suurune Tromsø ning Venemaal märksa suuremad linnad Murmansk ja Norilsk.

Tänapäeva Arktika märgusõna on kliima soojenemise tõttu kiiresti sulav jääkilp, mis ähvardab maailmamere veetaseme tõusuga, seda eeskätt Gröönimaa jääkatte sulamise tõttu, ning jääkarude väljasuremisega, kuid teisalt peaks kunagi võimaldama Kirdeväila aasta läbi jäävaba kasutamist Hiinast ja Jaapanist Põhjamereni ning Põhja-Jäämere mandrilava gaasimaardlate ulatuslikumat ekspluateerimist. Äärmiselt väikese asustustihedusega Arktika piirkond on loodusressursside poolest üks maailma rikkamaid: kuni 22% maailma maagaasi ja nafta varudest, millest pisut üle poole asuvad US Geological Survey andmetel Venemaal; märkimisväärsed fosfaadi-, raua-, boksiidi-, vase- ja niklimaardlad; samuti ulatuslikud söe-, kulla-, teemandi- ja tsingikaevandused ning suured kalavarud.

Arktikat on seni peetud strateegilises mõttes teisejärguliseks piirkonnaks, kuivõrd see on raskesti ligipääsetav ning väheasustatud. Külma sõja ajal seisnes Arktika sõjaline tähtsus USA ja Nõukogude Liidu jaoks üksnes lühimast teekonnast vastaspoole mandritevaheliste ballistiliste rakettidega ründamiseks. Kahel viimasel aastakümnel on Arktika jäänud suuresti tagaplaanile, kuid tulevikus selle geopoliitiline olulisus – kõigi eelduste kohaselt – kindlasti kasvab. Eriti Venemaa, kuid ka NATO riigid suurendavad oma sõjalist kohalolekut ning räägitakse koguni konflikti ohust¹, kuigi praegune sõjaline seisund Arktikas on veel kaugel külma sõja aegsest vastasseisust. Pingeid tekitab eelkõige Venemaa territoriaalne ja majanduslik ekspansioon. Moskva esitas veebruaris 2016. aastal ÜRO-le taotluse Venemaa majandustsooni laiendamiseks Arktikas määratult kaugemale tavapärasest 200 meremiilist, hõlmates lausa põhjapooluse piirkonda² ning tuues põhjenduseks Euraasia mandrilava „jätkuvust“. Ülemaailmne võitlus loodusvarade pärast kandub Arktikasse, kusjuures Venemaa ilmselge kalduvus kasutada igat head võimalust uute territooriumide hõivamiseks võib põhjustada laiema konflikti, milles isegi Hiina – kellel on suured huvid Kirdeväila kasutamise suhtes – ei pruugi jääda pelgalt pealtvaatajaks.

Arktika külma sõja ajal

1950. aastate üha pingelisemaks muutunud Ida–Lääne suhete taustal võttis hoogu ka Arktika militariseerimine. Lühim vahemaa Nõukogude Liidu ja USA keskuste vahel, mida saanuks läbida strateegilised pommitajad või mandritevahelised ballistilised raketid, kulgeb üle põhjapooluse. USA ja Kanada rajasid 1957. aastaks kaugmaaradarite süsteemi (millest kasvas välja NORAD³) ning pommitus- ja hävituslennukite baaside võrgu Gröönimaast Alaskani välja. USA ehitas üles n-ö maailma lõpus oleva Thule õhuväebaasist 240 km kaugusel sisemaale koguni ülisalajase linnaku nimega Camp Century, et testida tuumarelvade paigaldamise ja kasutamise võimalust Gröönimaa igijää katte all. Teisalt alustas Nõukogude Liit juba varem hiiglasliku õhu- ja mereväebaaside võrgustiku rajamist Koola poolsaarelt Tšuktši poolsaareni välja, sealhulgas kõikidel saarestikel (Franz Josephi maa, Novaja Zemlja, Severnaja Zemlja, Uus-Siberi saared ja Wrangeli saar). Murmanski lähedal paiknevasse Severomorskisse rajati Nõukogude Liidu suurim mereväebaas ning Põhjalaevastiku peakorter. Venelased hakkasid läbi viima kümneid tuumakatsetusi Novaja Zemljal, sealhulgas ajaloo tuntuim ja võimsaim trotüülekvivalendis 50-megatonnise vesinikupommi nimega Tsaaripomm õhkamine atmosfääris oktoobris 1961. a. Tähelepanuväärseimad sõjalised tegevused Arktikas ei leidnud siiski aset maismaal või kaldavetes, vaid hoopis Põhja-Jäämere avarustes ehk jääkilbi all, kus USA ja Nõukogude Liidu tuumaallveelaevad mängisid kassi-hiire mängu, sooritades regulaarseid luure- ja väljaõpperetki.

Kuivõrd Läänemeri ja Must meri olid ning on konfliktiolukorras blokeeritavad Taani ja Bosporuse väinades NATO liikmesriikide poolt, paiknesid praktiliselt kõik Nõukogude Liidu (praegu Venemaa) ründe- ja strateegilised tuumaallveelaevad ning kõrgema klassi sõjalaevad (raske- ja raketiristlejad, hävitajad) Põhjalaevastiku või – vähemal määral – Vaikse ookeani laevastiku koosseisus. Teisalt, Põhja-Ameerika (USA ja Kanada) ja Skandinaavia (Taani, s.h Gröönimaa, ja Norra) liitlaste otsese kontrolli all on pisut üle poole Arktikast (ca 30° i.p. kuni 170° l.p.), sealhulgas strateegiliselt oluline nn GIUK-i koridor⁴. GIUK muutus külma sõja ajal eluliselt tähtsaks väravaks, mida NATO pidi pingsalt jälgima ja valvama, sest selle kaudu lootis Nõukogu Liit saata konflikti korral Atlandi ookeanile oma strateegilised tuumaallveelaevad, et blokeerida USA abijõudude liikumine ning võtta Euroopa kotti. Paraku ei ole GIUK-iga seotud kaalutlused kuhugi kadunud ning NATO kaitseplaneerijad peavad nendega arvestama, kuniks Venemaa poliitika jätkub seni nähtud vaimus.

Külma sõja lõppedes pandi nii Venemaal kui ka NATO riikides suurem osas Arktikas paiknenud sõjaväebaasidest kinni või kohalolekut vähendati märkimisväärselt. Venemaal kukkus nõukogudeaegne „sangarlik“ Arktika-poliitika kapitaalselt läbi. Käsumajanduselt turumajandusele üleminek tähendas Arktika piirkonna paljude ebarentaablite monoasulate välja suremist, mida varem riik suures osas ülal pidas, eriti töötajate mitmekordse palga toel. Kõigil, kellel vähegi võimalik, lahkusid sealt Venemaa soojematesse piirkondadesse. 2000. aasta augustis uppus õnnetuse tagajärjel Barentsi merel strateegiline tuumaallveelaev Kursk, mis oli omamoodi kainestav šokk tollal alles ametisse astunud Venemaa presidendile Vladimir Putinile. Putin, kelle eesmärk oli ja on jätkuvalt Venemaa suuruse ja suursugususe taastamine, nägi kohe vajadust Põhjalaevastikus valitsenud korralageduses selgust luua ning ühtlasi asuda taaselustama Arktika piirkonna keskusi. Putini ajastul on Venemaa asunud Arktikat taas militariseerima ning ühtlasi endale krahmama Põhja-Jäämere alasid, mis rahvusvahelise õiguse kohaselt ei tohiks kuuluda ühelegi riigile.

Venemaa ja NATO riikide sõjaline seisund Arktikas

Ühelgi riigil, ka mitte Venemaal, ei ole mõttekas (ja vahest isegi võimalik) hoida alaliselt Arktika ülikarmides oludes kohal väga suuri ekspeditsioonilisi väeüksusi. Seetõttu on erineva suurusega maavägede üksused Arktikas – kompaniidest brigaadideni – saanud vastava väljaõpe tegutsemiseks krõbeda külma ja tuisu tingimustes, kuid nad on üldjuhul kasutatavad ainult oma riigi territooriumi kaitseks ehk nende liigutamine välisoperatsioonidele pole lihtne.

Erand on teatud mõttes Venemaa Koola poolsaare piirkonnas asuvad brigaadid: 200. motoriseeritud jalaväebrigaad Petsamos ning 80. motoriseeritud arktiline brigaad Alakurttis, mis taastati 2015. aastal. Need brigaadid on nähtavasti tänu oma asukohale, ettevalmistusele ning käepärast olevale õhuväe toetusele võimelised läbi viima operatsioone Norra põhjapoolseimas provintsis Finnmarkis või Soome Lapimaal. Seetõttu on ka Soome ja Norra tugevdanud oma sõjalist kohalolekut nendes piirkondades, sh eriüksustega. Venemaa arktiliste brigaadide koosseisus on pataljoni-suurused üksused, mis on varustatud tipptasemel arktilises keskkonnas tegutsemiseks sobiva tehnikaga ning on välja õpetatud paljuski eriüksuste (spetsnazi) tasemel. Küllalt suuremastaabilised õppused tehnika ja väljaõppe testimiseks on korraldatud nii Koola poolsaare piirkonnas kui ka koguni Taimõri poolsaarel.

Arvestades hiiglaslikke vahemaid on Venemaa asetanud rõhku loomulikult õhuväele ning nõukogudeaegsete lennuväljade praktiliselt täies ulatuses taastamisele. On hakatud rajama nüüdisaegseid linnakuid Põhja-Jäämere saarestikel (näiteks Franz Josephi maal), mis peavad olema aasta läbi kasutatavad ning majutama vähemalt 150 sõjaväelast, kelle tavaülesanded hõlmavad õhuseiret ja -kaitset, ilmavaatlust jpms. Strateegilise asukohaga Franz Josephi maa õhuväebaasi viiakse hävituslennukite eskadrill, mille ülesanne on Kirdeväila ja Venemaa poolt taotletava šelfi kaitse. See on osa detsembris 2014. aastal moodustatud ning Põhjalaevastiku ülemale allutatud Arktika sõjaväeringkonnast, kellele alluvad ka eespool mainitud maavägede brigaadid ning piirkonnas asuvad muud merelennuväe üksused. Venemaa kavatseb luua Arktikas ka õhudessantvägede üksust, milleks on juba läbi viidud enneolematud õppused – näiteks 2014. aastal paisati langevarjudega Uus-Siberi saarestikule vähemalt 350 dessantnikku.

USA ei tundu veel asetavat Arktikale Venemaaga võrdväärset strateegilist rõhku. Ühendriikide sõjaline kohalolek Arktikas hõlmab mõistagi suurt Alaska osariiki, kuid piirdub ühe õhudessandi brigaadiga, mida ähvardas pataljoni-suuruseks taktikaliseks grupiks vähendamine, Rahvuskaardi rügemendi-suuruse üksusega ning väljaõppekeskusega, kus õpetatakse peamiselt välja merejalaväelasi. USA eelistab võimalikult vähe üksusi Arktikas hoida, kuid samas jätkata seal väljaõpet, et vajadusel oleksid olusid arvestades olemas piisavalt lahinguvalmis toetusüksused.

Islandil, Keflavíki lennuväljal, opereeris USA 1992.–2006. aastani üliolulist radarijaama, mis jälgis liikumist GIUK-i koridoris. Venemaaga tekkinud pingete taustal on Keflavíki baasi taas kasutusele võetud, kuid piiratud ulatuses.

Norra oli külma sõja ajal NATO kirde-rindejoone ainus liitlasriik. Siiani asub Kesk-Norras ladustatud kujul vähemalt ühe USA merejalaväe brigaadi varustus ning leiavad aset iga-aastased külma sõja aegadest alates toimunud suured väliõppused Cold Response, kuhu tuuakse ka „Alabama poisse“, kellest paljud näevad esimest korda oma elus lund. Norra kaitseministeeriumi palvel on USA saatnud sellesse riiki kuni 350 merejalaväelast, keda võib vaadelda liitlaste suurendatud kohaloleku (enhanced forward presence) osana.

Kanada õhujõududel on piisavalt palju moodsaid patrull-lennukeid oma tohutu suurte arktiliste alade ja sh saarestiku seireks, ning hävituslennukeid – tulekul on ülimoodsad F-35-d –, mida on võimalik paisata lennuväljadele Yukoni ja Nunavuti provintsist Labradorini. Maaväeüksused koosnevad ranger’itest, keda on arktilistel aladel umbes viis tuhat. Samas, kuigi Kanada maaväge on kritiseeritud arktilise sõjapidamise võime kaotamises seoses ülemäärase keskendumisega Afganistanile, ei ole olukord sugugi nii hull. Peaaegu terve Kanada on kaetud tundra ja lähisarktilise kliimavööndiga, talvevarustust ja tehnikat on pidevalt uuendatud, mistõttu selle riigi relvajõudude üksused peaksid olema igati võitlusvõimelised isegi nt Baffini saarel, mis on sama suur kui Hispaania! Kanada ja ka USA laevastikus ei leidu Venemaa tuumajäälõhkujatega võrreldavaid aluseid, kuid neid pole ka kliima soojenemise tingimustes eriti vaja.

Konflikti võimalus Arktikas

Arktika kui võimalik huvide konflikti piirkond jääb jätkuvalt paljude teiste kuumemate regioonide nagu Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika, Kagu-Aasia, Korea poolsaar jt varju. Venemaa toimetab Arktikas vaikselt, märkimisväärselt suurendades ja moderniseerides oma sõjalist kohalolekut, mis on selle riigi jaoks – arvestades eriti Põhja laevastikku – strateegilise tähtsusega. Kreml püüab ühtlasi omastada hiiglasliku osa Põhja-Jäämerest, koos selle põhja all peituvate maavaradega, püüdes imiteerida ÜRO-s nii-öelda asja vormistamist. Teisalt pole USA ja teised Arktikasse puutuvad NATO liikmed väga huvitatud oma sõjalise kohaloleku olulisest suurendamisest, kuid nähtavasti on sunnitud sellele tõsiselt mõtlema ja sellega isegi kaasa minema.

Konflikti võimalus Arktikas eksisteerib praeguste eelduste kohaselt üksnes seoses Venemaa-poolse Põhja-Jäämere „privatiseerimisega“, mis tähendab ühtlasi tohutute loodusressursside, peamiselt maagaasimaardlate, omastamist ning Kirdeväila üle totaalse ja eksklusiivse kontrolli kehtestamist, mis võib kunagi tõsiselt häirida näiteks Hiinat. Ilmaselgelt pole mängureeglid Arktikas päriselt paigas, mistõttu Venemaa püüab neid ühepoolselt vastavalt enda huvidele kehtestada.

Teisalt vähendab konflikti puhkemise tõenäosust märkimisväärselt Arktika riikide koostöö nii transpordikoridori kui ka loodusvarade ekspluateerimise osas, seda muidugi tingimusel, et territoriaalsed pretensioonid ei ole „lahendatud“ ühepoolses korras. Trumpi administratsiooni riigisekretär Rex Tillerson tegi omal ajal, küll enne Ukraina kriisi ja siis veel Exxon Mobili tegevjuhina, suuri tehinguid Vene riigi ehk Sibnefti naftafirmaga. Venemaa agressioon Ukraina vastu peatas sanktsioonide tõttu selle koostöö, kuid tulevikus on selle jätkumine võimalik. Ka Prantsuse ja Suurbritannia nafta- ja gaasifirmad on Arktikast huvitatud. Eks aeg näitab, kuidas selline koostöö arendab ja kuivõrd see võib vähendada Arktikas konflikti puhkemise võimalust.

Viited:

• 1 Nt Juha Käpylä & Harri Mikkola, FIIA Briefing Paper 138, „Arctic Conflict Potential“
• 2 Augustis 2007. a „istutas“ Venemaa ekspeditsioon titaanist valmistatud Venemaa riigilipu põhjapooluse kohal ookeani põhja.
• 3 North American Aerospace Defense Command ehk Põhja-Ameerika õhukaitse juhatus
• 4 Ingl k Greenland-Iceland-UK ehk ookeanikoridorid Gröönimaa ja Islandi ning Islandi ja Suurbritannia vahel, mis on Venemaa põhjalaevastiku peamised mereteed juurdepääsuks Atlandi ookeanile.