Kas ajaloo suurim kuivendustöö? Teadlane arvab, et Saharast võis kõrb saada kiviaja inimeste abiga
Tänapäeval katab Sahara suurt osa Põhja-Aafrikast, aga umbes 10 000 aastat tagasi oli selle asemel rohelusest tulvil viljakas piirkond. Värske uuring viitab, et roheala kuivaks kõrbeks saamisele võis kaasa aidata kiviaja inimene.
Varasemad arvamused on enamjaolt olnud seda meelt, et Saharast sai kõrb Maa orbiidi muutumise tõttu või siis seepärast, et sealne taimestik muutus mingil muul looduslikul põhjusel. Kiviaja inimesi on ses kontekstis varem vaadeldud passiivsete tegelaste, pelgalt oludega kohanejatena. Eurekalert vahendab nüüd aga, et Soulis asuva Korea riikliku ülikooli arheoloog Dr. David Wright on avaldanud ajakirjas Frontiers in Earth Science vastse töö, mis neile teooriatele vastu vaidleb ja ühtlasi väidab, et maailma suurima kuuma kõrbe tekke taga võis kiviaja karjakasvatajatel olla arvatust palju aktiivsem ja tähtsam roll.
„Ida-Aasias on pikalt aktsepteeritud teooriaid, mille kohaselt neoliitikumi inimesed muutsid end ümbritsevad maastikku nii tõsiselt, et mussoontuuled ei jõudnud enam sedavõrd sügavale sisemaale kui varem,“ selgitab ta.
Mussoon toob vihmase suve ja kuiva talve
Mussoon on püsiv, suure ulatusega tuul, mille suund muutub sõltuvalt aastaajast. Mussoon tekib tänu maismaa ja mere erineva tempoga ja erineval määral soojenemisele. Kui suvel on maa soojem, kujunevad seal välja tõusvad õhuvoolud, mis moodustavad püsiva madalrõhkkonna. Toimub pidev õhuvool ja puhub püsiv tuul merelt maale, mis toob kaasa rohked vihmasajud. Talveperioodil on asi vastupidine, maa on külmem kui meri ja nii puhuvad tuuled merele, jättes mussoonkliimaga alad talvel sademeist ilma. Sellised tuuled ja nende kantavad sademed olidki need, mis toonast Saharat viljakana hoidsid.
Wright lisab, et muistsete inimeste põhjustatud keskkonna- ja kliimamuutusi on esinenud ka Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Uus-Meremaal ning seetõttu usub ta, et ka hiiglaslik Sahara kõrb võis olla inimtekkeline.
Et hüpoteesi testida, vaatles Wright arheoloogilisi tõendusmaterjale, mis kirjeldasid Sahara piirkonna esimeste karjakasvatajate ilmumist ja võrdles seda sellega, millal piirkonda tavalise roheluse asemel kõrbestumisega kaasas käivad taimed tekkima hakkasid. Selgus, et umbes 8000 aastat tagasi ilmusid Niiluse jõe ümbrusse esimesed karjakasvatajad, kes hakkasid seejärel üha enam läände liikuma ning koos nendega tekkiski tõepoolest ka kõrbestumisele iseloomulik taimkate.
Lumepalliefekt kõrbes
Mida enam karjakasvatajate loomad taimestikku pintslisse pistsid, seda suuremaks muutus maapinna albeedo ehk peegeldumisnäitaja. See tähendab, et kui taimi vähemaks jäi, peegeldus rohkem päikest maapinnalt tagasi, mis omakorda mõjutas atmosfääris toimuvat piisavalt, et mussooniga kaasas käivad suvevihmasajud oluliselt väheneksid. Vähesem vihm aitas kõrbestumisele ja taimkatte kadumisele omalt poolt lisaks kaasa ja albeedo kasvas veelgi (seda mõõdetakse protsentides – näiteks värske lume albeedo on umbes 75%, samas kui märja mulla oma on umbkaudu 15%). Nii kogus kõrbestumine (paradoksaalselt) hoogu justkui lumepall ja vallutas lõpuks terve tänase Sahara ala.
Ehkki kõik jutuksolev toimus tuhandeid aastaid tagasi, ütleb Wright, et ta avastustel on ka tänapäeva seisukohast suur tähtsus, kuna umbes 15% maailma rahvastikust elab kõrbepiirkondades. Tema leidudel võib olla võti teada saamaks, kas inimene on võimeline pikka aega kõrbepiirkonnas elama, usub mees.
Oluline on, et Sahara ei olnud aegade algusest kuni inimese laialdase levikuni roheline. Mussoontuuled hakkasid sinna vihma kandma alles umbes 10 500 aastat tagasi, on kirjutanud LiveScience. Enne seda (ehk 22 000 kuni 10 500 aastat tagasi) oli Sahara tänasest veel suurem kõrb, ulatudes umbes 300 kilomeetrit kaugemale lõunasse. Elati vaid Niiluse orus. See tähendab, et kui tänapäevase Sahara tekke juures tõesti inimese käsi mängus oli, polnud see siiski esimene kõrb ses piirkonnas.
