Käesolevas artiklis kirjeldatud haid veedavad aga kõik suurema osa elust mitmesaja meetri sügavusel ookeanipinna all. Heidame koos pilgu nende süvamere-elanike salapärastele eludele.

Harilik põishai

Poole kilomeetri sügavusel ookeani pinna all pole valgust palju, kuid harilikel põishaidel (ld Cephaloscyllium ventriosum) on arenenud ainulaadne nipp liigikaaslaste pilkude püüdmiseks. Nimelt neelab nende nahk endasse merepõhja küündiva vähese sinise valguse ja muundab selle erkroheliseks bioluminestsentseks valguseks.

Põishaide silmades on erilised valgustundlikud retseptorid, mis võimaldavad neil tajuda seda kiirgust, mis inimsilmale nähtamatuks jääb.

Vaenlaste vastu võitleb põishai erilise „supervõime“ abil, mis talle ka liiginime andnud on — ohuolukorras imeb elukas endasse suurte sõõmudega ohtralt vett ja paisub oma tavamõõtmetest kaks korda suuremaks.

Hiilgav lõikurhai

Tolle hailiigi huvitava nime taga on üsna õõvastav käitumine. 42–56 cm pikkused röövkalad imevad end süües iminappade abil saaklooma külge ja pööritavad end, hammustades saaklooma ihust välja ringikujulisi lihatükke.

Nagu jäätisekulbiga kougitud haavu tekitavad lõikurhaid eelkõige endast suurematele elukatele, nagu näiteks marliinidele, tuunikaladele, vahuudele, delfiinidele ja isegi vaaladele.

Päevasel ajal püsivad hiilgavad lõikurhaid (ld Isistius brasiliensis) umbes kilomeetri sügavusel, kuid öösiti tulevad pinnale lähemale saaki küttima ja on seetõttu teadaolevalt rünnanud vähemalt üht inimesest ujujat.

Ehkki kohtumine lõikurhaiga ei pruugi teile saatuslikuks saada, on nende kõhedusttekitavalt hambuline „naeratus“ midagi sellist, millega oleks südaöise supluse käigus parem mitte kohtuda.

Harilik mantelhai

Harilikud mantelhaid (ld Chlamydoselachus anguineus) on vähemalt 80 miljonit aastat vana liik — tõik, mida neile pilku heites on mõnevõrra kergem omaks võtta.

Nende eelajalooliste kerede üks ots kujutab endast 25 ritta paigutatud 300 valgelt veikleva ja saakloomi peibutava hambaga suud.

Mantelhai ingliskeelne nimetus (frilled shark, „rüüsiline hai“) tuleb kuuest paarist lõpustest, mida ääristavad punased „rüüsid“.

Atlandi polaarhai

Atlandi polaarhai ladinakeelse teadusliku nimetuse Somniosus microcephalus esimene pool tähendab unisust ja viitab eluka pikatoimelisele loomusele. Suuruselt teine ookeanis elutsev röövhai-liik ujub majesteetliku aeglusega — keskeltläbi üks miil (1,6 km) tunnis.

Kala nimetus on tähendusrikas veel ühel põhjusel — mõju tõttu, mida ta liha sööjatele avaldab. Nimelt sisaldab Atlandi polaarhai liha toksilist ühendit trimetüülamiinoksiidi, mille manustamine võib esile kutsuda oksendamist, kõhulahtisust, krampe ja joobeseisundit (sellepärast nimetatakse Gröönimaal inimesi, kes on alkoholiga liialdanud, „hai-haigeteks“).

Atlandi polaarhaid võivad elada tavatult pikaealiseks. Mullu leiti isend, kes oli sügaval Põhja-Atlandi põues ringi ujunud koguni 392 aastat.

Tonthai

Tonthai (ld Mitsukurina owstoni) pole kuulus kena välimuse poolest. Oma nime vääriva röövkala suu on täis konksjaid hambaid, mis saagi ründamisel koos lõualuuga järsult esile tungivad.

Õnneks elutseb koletis valdavalt kuni 1300 meetri sügavuses vees, kus kaunis väljanägemine pole ellujäämiseks kõige olulisem. Nii sügaval ookeanis leidub vähe toitu, mistõttu on tonthail arenenud suhteliselt suur suu, kuhu on lihtne püüda mööduvaid kalmaare, kalu ja koorikloomi.

Jaapani kaluritele on tonthaid juba ammusest ajast tuttav liik, kuid teadlaste jaoks on suurem osa selle looma elutegevusest siiani mõistatuseks.

Musthai

Musthaide perekonda (ld Apristurus) kuulub vähemalt 32 liiki, kuid teadlased teavad nende elust Põhja-Atlandi voogude rüpes ikka veel suhteliselt vähe. Aeglaselt liikuvad elukad kasvavad rohkem kui poole meetri pikkuseks ja toituvad koorikloomadest isegi rohkem kui kahe kilomeetri sügavusel meres.

Musthaide lapik pea ja kiiskavad pilusilmad on neile andnud saatanliku nimetuse paljudes keeltes, s.h inglise keeles (demon catshark; „kurivaimu-laadne kasshai“).

Veel üheks musthaide perekonna silmatorkavaks eriomaduseks on kaks eluka keha tagumisest poolest välja turritavat rootut seljauime.