Hirmsad, aga kas ka ehtsad? Belgia teadlased selgitasid välja kõige realistlikuma Hollywoodi psühhopaadi

Olgu kohe öeldud, et kõige kuulsamad filmihirmutajad nagu näiteks inimsööjast Hannibal Lecter (pildil) või Norman Bates "Psychost" tegelikult realistlike sekka ei kuulu.

Uuringu võttis ette belgia psühhiaater professor Samuel Leistedt. Tema ja ta kümmekond kaaslast vaatasid kolme aasta jooksul läbi üle 400 filmi, millest vanim oli pärit aastast 1915 ja uusim aastast 2010. Liiga karikeeritud või ebareaalsed tegelased (Darth Vader, Freddy Krueger) jäeti kohe välja ja lõpuks saadi kokku 126 filmipsühhopaadist koosnev nimekiri. Hirmsaist tegelasist 105 olid mehed.

Psühhopaatia on defineeritav kui ühiskonnavaenulik, antisotsiaalne isiksusehäire, mis avaldub kaastunde ja hirmu tundmise võime puudumises. Psühhopaadid on nartsissistlikud, julmad, südametud ja empaatiata ning nende isiksusehäire võib väljenduda riskantses käitumises ja agressiivsuses.

Tuleb arvesse võtta, et kuivõrd praegu on meil juba aasta 2017, ei saa välistada, et kui Leistedt hetkel oma vaatlusega alustaks, saaks ta teistsuguseid tulemusi. Seitsme aastaga toodetakse ju filme küll ja küll ning kahtlemata on neisse selle aja jooksul ka mõni tõsine psühh ära eksinud. Ent see jääb tuleviku teadlaste tööks. Teiseks - Leistedt on käsitlenud vaid suurte, kuulsate filmimaade linateoseid. Mine tea, äkki on mõnes Mongoolia või Boliivia filmis veel ehedamaid julmureid.

Aga igatahes: Leistedti järgi on kolm kõige realistlikumat, tõesti tegelikele psühhopaatidele sarnanevat filmitegelast aastaist 1915 - 2010 järgmised:

1. Anton Chigurh, "Ei ole maad vanadele meestele." ("No Country for Old Men", 2007)

Vendade Coenite filmis tegutsenud sarimõrvar Chigurh (kehastajaks Javier Bardem) on klassikaline psühhopaat, kinnitavad Leistedt ja ta kolleegid. Chigurh sooritab oma kuritegusid ebainimliku rahuga, justkui oleks mõrvade näol tegu millegi täiesti olmelisega nagu hammaste pesemine. Karakter jääb ise häirimatuks ja on võimetu ükskõik millisteks emotsioonideks. "Ma olen oma karjääri jooksul mõnda sellist inimest kohanud," lausus Leistedt. "Eriti meenutas Chigurh kaht professionaalset palgamõrvarit, keda ma kord intervjueerisin."

Seega pole ime, et Bardemi rolli eest parima kõrvalosatäitja Oscariga premeeriti.

2. Hans Beckert, "M." (1931)

Fritz Langi filmis lastetapjast sarimõrtsukat kehastanud Peter Lorre tegi seda sedavõrd veenvalt, et Leistedt ja ta kolleegid asetavad ta teisele kohale. Beckert ei ole klassikaline psühhopaat, vaid diagnoosilt pigem pseudopsühhopaat ehk inimene, keda võiks pigem hoopis sotsiopaadiks nimetada. "Lorre kehastatud Beckert on pealtnäha tavaline, silmatorkamatu mees, keda piinab sund rituaalselt lapsi mõrvata. Tema julmus viitab ka psühhoosile (see on psüühikahäire, mille tunnuseks on tegelikkuse tunnetuse häiritus, hallutsionatsioonid ja luulud - Forte)."

3. Henry, "Henry: ühe sarimõrvari portree." ("Henry: Portrait of a Serial Killer", 1986)

Filmi esilinastus oli aastal 1986, ent kinodesse tuli see lõpuks alles aastal 1990. Väikese eelarvega film põhineb Henry Lee Lucase lool: ta oli mees Texasest, kes tunnistas üles sadu mõrvu üle kogu maa. Peaosas on Michael Rooker.

Leistedti sõnul on Henry olemus justkui psühhopaadi meditsiinilise diagnoosi pealt maha kirjutatud: segane isiklik elu, kehvad suhted pereliikmetega ja võimetus ette planeerida teevad peategelasest klassikalise idiopaatilise psühhopaadi.

Ikoonilisemad psühhopaadid nagu näiteks Norman Bates "Psychost" ja Hannibal Lecter "Voonakeste vaikimisest" võivad küll mõjuda hirmsamalt, ent nende iseloomuomadused ei mahu Leistedti ja tiimi hinnangul psühhopaadi raamistikku. Norman Bates näib olevat pigem luulude ehk psühhoosi kütkes kui tõeline psühhopaat ja sama võib öelda ka Robert de Niro kehastatud Travis Bickle`i kohta filmis "Taksojuht."

Teadlased ütlesid, et tüüpilisel "Hollywoodi psühhopaadil" on sageli sarnased omadused: kõrge intelligents, kõrgkultuurilised huvid, stiilne ja edev käitumine, alati kõigi olukorda üle kontrolli omamine ning erakordne osavus inimestega manupuleerimisest ja nende tapmises (sageli ükskõik missuguste majapidamisvahenditega). Ja need omadused - eriti üheskoos - pole tegelikult psühhopaatidele omased. Seega: nii nagu enamjaolt on filmide sisu fiktsioon, on ka filmipsühhopaatide psühhopaatia enamasti fiktiivne, ebatäpsest stereotüübist lähtuv.