Kuna looduslike sisemaa-tiikide hulk kogu Euroopas põllumajandusliku maakuivendamise ja linnastumise tagajärjel väheneb, pakub avastus tuge väitele, et inimtekkelisi elukeskkondi tuleks samuti hakata hõlmama keskkonna ja liikide kaitse algatustesse.

„Hoolimata nende „sõjaaja armide“ mittelooduslikust päritolust võib neid käsitleda väärtuslike bioreservaatidena — täpselt samamoodi nagu ookeanipõhja sattunud sõja- ja allveelaevu, mis on muutunud korallrahudeks ja pakuvad varjupaika paljudele liikidele,“ selgitas uurimust juhatanud Csaba Vad Austrias tegutseva vee-ökosüsteemide uurimise keskuse WasserCluster Lunz juurest.

Ungarisse Apaj’ küla lähedale tekitasid kohalikust lennujaamast valearvestuse tõttu mööda visatud pommid enam kui sada tiiki. Samasuguseid „pommitiike“ on tekkinud mitmel pool maailmas nii relvastatud konfliktide kui ka sõjaliste õppuste käigus.

Ungaris juhtusid pommid langema naatriumiküllase mullaga „soodaluhale“ (ingl sodic meadow) — alale, mis veega kattudes muutub soodsaks soolvett eelistavatele organismidele.

Looduslikult tekkinud sisemaised soolveetiigid on sealsele Euroopa piirkonnale ainuomased. Need moodustuvad osana suurematest soistest rannikuniitudest, kus esineb hulgaliselt haruldasi ja piirkondlikke liike — kuid need on viimasel ajal hakanud kaduma.

Soolalembesed liigid

Uurimuse käigus analüüsiti 54 pommikraatri-tiigi vett eesmärgiga leida võimalikult palju eri liike. Kokku tuvastati 274 liigi esindajaid, nende hulgas vesimardiklasi ja kilpkonni. Suurem osa avastatud liikidest olid soolalembesed ning mõned kas haruldased või suhteliselt haruldased.

Avastati ka põnevaid kurioosumeid nagu haruldane vetikas ladinakeelse nimetusega Halamphora dominici, mida peale Kesk-Euroopa esineb ainult Tšiili soolajärvedes, ning piirkondliku vesikirbu-liigi Eubranchipus grubii esindajaid, keda on viimase veerandsajandi jooksul Ungaris kohatud vaid kahel korral.

Sõja löödud tiikides on kodu leidnud sajad liigid.

Pommikraatri-tiikidest kogutud eluvorme nende looduslikest analoogidest — ainult Kesk-Euroopas nn Pannoonia basseinis esinevatest soolveetiikidest (ingl soda pan) ja -järvedest — kogutud liikidega võrreldes leidsid uurijad, et algupäraste tiikide ja pommikraatrite bioloogilise mitmekesisuse määrad on võrreldavad.

Kuna 80 protsenti Kiskunsági rahvuspargi looduslikest soolveetiikidest on juba kadunud, vääriksid kraatritiigid ometi kaitsmist — eriti, kui need moodustavad osa omavahel ühendatud looduslikest elukeskkondadest, rõhutas Vad.