Vana-Rooma leegionärid või 21. sajandi USA merejalaväelased: kumb jääks konfliktis peale?
Hüpoteetiline ja ajarändu eeldav küsimus kerkis esimest korda üles juba mitu aastat tagasi ühes Redditi jutulõimes ning inspireeris tehnoloogiateemadel kirjutavat James Erwinit sellele lühikese, ent faktidel põhineva ulmejutuga vastama. Jutu põhjal hakati lausa filmi väntamiseks valmistuma, Selle linastumispäeva me veel ei tea, aga Popular Mechanics on küsimust lahanud sõjaajalooteaduslikust vaatenurgast.
Niisiis - rooma leegionärid või USA merejalaväelased ehk US Marine`id - kes võidaks?
Erwin oli ise hetkel, kui ta Redditist küsimust luges ja sellele jutuga vastas, lõpetamas USA sõjategevuse entsüklopeedia kirjutamist, nii et ta ekspertiisis kahtlemiseks põhjust pole. Tema stsenaariumi järgi kaob terve merejalaväelaste üksus ühtäkki tänapäeva Kabulist ja leiab end Tiberi jõe äärest aastal 23 p. Kr. ehk meie ajaarvamise alguses, mil Rooma impeeriumi juhiks oli mees, keda takkajärele esimeseks keisriks nimetatakse - Augustus.
Ulmejutus "Rome, Sweet Rome" on merejalaväelaste näol tegemist fiktiivse üksusega, mille nimeks on 35. merejalaväe ekspeditsiooniüksus ehk MEU (Marine Expeditionary Unit). Redditis alustatud jutt kasvas peagi pikemaks, äratas palju tähelepanu ja kogus fänne ning varsti ostis Warner Brothers selle filmiõigused. Ent sellele tekkisid ka kriitikud, kes viitasid erinevatele ebatäpsustele - need olid merejalaväelased, ajaloolased ja lihtsad Redditi kasutajad.
Ameeriklaste kütus ja laskemoon - kust saada lisa?
MEU koosseisus on tavaliselt umbes 2200 meest, lisaks veel raskerelvastus ja sõidukid. Erwini esialgse loo järgi satub üksus Rooma impeeriumisse täies koosseisus, kaasas M1 Abramsi tankid, kuulikindlad vestid, M4 karabiinid ja granaadid. Teisel poolel oleks neil vastas Augustuse-aegsed Rooma leegionid kogusuurusega umbes 330 000 meest, kes oleks relvastatud mõõkade, odade ja katapultidega ning kaitstud raske nahk- ja metallturvisega.
Rooma sõjaväeekspert ja kirjanik Adrian Goldsworth ütles kommentaariks, et vahe tulejõus on loomulikult väga suur. Rooma turvis oleks püssikuuli vastu kaitsmisel täiesti kasutu, mis siis veel kuulipildujast või granaadiheitjast rääkida. Ilmselt moonutaks turvis kuuli kuju ja teeks haava veel raskemaks.
Ameeriklaste pudelikaelaks saaks aga see, et ajas tagasi rännanud merejalaväelased ei saaks enda laskemoona või tankide kütusevarusid kuidagi täiendada. Tavaline merejalaväeüksus ei oleks võimeline ehitama kütusevabrikut, elektrijaama või konstrueerima tööriistu, millega saaks varuosi valmistada. Isegi siis, kui nad lõpuks välja mõtleks, kuidas seda kõike teha, võtaks see kuid või isegi aastaid.
"Lühemas plaanis ja avamaastikul saaks moodne jalavägi iidsetest sõdalastest hõlpsalt jagu ilma suurema riskita," lausub Goldsworthy. "Kuid moodsal jalaväel puuduksid Rooma impeeriumis tugisüsteemid. Relvad ja sõidukid võiksid küll lühiajaliselt roomlastele sügavat muljet avaldada ja nende abiga saaks ehk isegi mõne veenva võidu võtta, ent lühikese ajaga - võibolla isegi mõne päevaga - oleksid sõidukid kasutud."
Kui Abramsite kütus otsa saaks, oleksid need lihtsalt mõttetud metallihunnikud. Tulirelvadest poleks moonata samuti suurt tolku ja peatselt oleksid merejalaväelased relvastuselt langenud sarnasele tasemele nagu nende vastased. Ajas tagasi rännanud merejalaväelaste read ei oleks ka kuidagi taastuvad. Rooma tsentuuriod võiksid aga ameeriklaste vastu saata tuhandeid ja tuhandeid sõdureid.
Goldsworthy ütleb veel, et kuna mõlemad vaenupooled on seda tüüpi, kes oleksid kõige väiksema üksuseni kompetentsete liidritega, sõltuks emma-kumma poole edu paljuski sellest, kummal poolel oleksid paremad ohvitserid. Erwin ise arvab aga, et tegu oleks heitlusega, kus ühe poole (ameeriklaste) kasuks mängivad eeskätt vastase šokk ja imetlus, teisel poole (roomlaste) kasuks aga massiga löömine ehk sõdurite hulk.
Leegioni vastu aitaks varitsusrünnak
Taktikalise poole pealt on mõlemale vastasele loomupäraselt omane agressiivne lähenemine, konfliktis domineerivaks pooleks olemine, üksuste sidusus ja paindlikkus. Roomlased kasutasid omal ajal tublisti ka heidutust - leegionärid olid riietatud nii, et nad näeksid välja võimalikult suured ja ähvardavad; marsiti ühtses rütmis, samuti moodustati täpselt üksteise kõrvale sobituvatest kilpidest kaitsesein vastase nooltetulva eest.
Merejalaväelaste kasuks räägiks ehk see, kui nad oleksid ajalooga kursis ja teaksid näiteks Teutoburgi metsa lahingu lugu, kus roomlased aastal 9 p. Kr. germaani hõimude käest hävitavalt lüüa said. Seal sai neile saatuslikuks varitsusrünnaku ohvriks langemine - leegionide nõrk koht. MEUi kahjuks räägiks aga see, et neil poleks võimalik GPSi kasutada ja tänapäevased kaardid oleksid praktiliselt kasutud, sest jõesängid ja metsad on kahe tuhande aasta jooksul kohti vahetanud.
Merejalaväelaste jaoks oleks oluline pidevalt liikvel olla. Paigal püsides piiraksid roomlased nad ilmselt hõlpsasti sisse ja lööksid ameeriklasi massiga. Ilmselt kasutaks roomlased ka mõningaid piiramisrelvi, näiteks alusega snaiperiambu nimega scorpio, taktikaliselt aga oleks tõenäoline, et nad lõikaksid lisaks ameeriklased ka vee- ja toiduvarudest ära.
Pikas plaanis saaksid Goldsworthy hinnangul ameeriklased siiski kaotuse osaliseks - ilma võimaluseta uut laskemoona ja varustust muretseda lööksid vanad roomlased neid lõpuks puhtalt massiga. Ent Goldsworthy lisab, et impeeriumi igapäevaellu ja keisri mainesse võiks MEU korraliku mõra lüüa, näiteks puhul, kui nad teeksid maatasa mõne vahetult Rooma külje all asuva armeeüksuse. "Miljoni ringis elanike arvuga Roomat ennast nad siiski kontrolli alla ei saaks, rääkimata tervest impeeriumiust," ütleb ta. "Ent nad võiksid impeeriumi destabiliseerida ja tekitada soodsa pinnase kodusõjaks."
