Juba enam kui poolteist sajandit on Texasel olnud õigus lahku lüüa. Sõna otseses mõttes
Võiks ju öelda, et Texase ühendamine USA külge oli vägivaldne sündmus, pidasid ju Ühendriigid maha lausa sõja Mehhikoga 1846-1848. Kuid Mehhiko alt oli Texas ise end vabaks võidelnud juba nende omavahelise sõjaga aastail 1835-1836, ning sõjaks USA ja Mehhiko vahel läks alles siis, kui Texase Vabariik (eksisteeris 1836-1846) oli ametlikult USA osariigiks võetud.
Ning siis veel see kurikuulus 1. veebruar 1861, kui Texas üldse Ühendriikidest lahku lõi ja neljaks aastaks lõunaosariikide Konföderatsiooniga ühines. Kaasnes teatavasti suur sõda põhja ja lõuna vahel. Tänapäeval Texase lahkulöömisest rääkijad teevad pigem nalja, ühtki tegelikult mõjukat jõudu ega tegelast, kes Texast Ühendriikidest praegu lahku kisuks, ei ole.
USA Ülemkohus on aga langetanud kaks otsust Texase staatuse kohta: 1869. aastal langetati kohtuotsus, et kodusõja aegne Texase otsus Ühendriikidest lahku lüüa oli ebaseaduslik ja 1901. aastal, et Kongressi kahe koja 1845. aasta otsus Texas Ühendriikidega liita, oli seaduslik. Kuid madalamal tasandil on juristidel palju arutamist osariikide õiguste üle.
Riigis, mis ise lõi ju teatavasti Suurbritannia võimu alt lahku, ei saa lahkulöömist ja separatismi tingimata hukkamõistetavaks pidada.
Ilmneb, et Texasel on hoopis teistsugune õigus lahku lüüa.
Juba enne, kui teksaslane John Nance Garner IV astus ametisse Ühendriikide asepresidendina (1933-1941), oli see elu jooksul kõvasti lehmi karjatanud, viskit joonud, pokkerilauas istunud ja hüüdnime "Kaktuse Jack" (Cactus Jack) välja teeninud poliitik teinud palju tööd ka Texase kohaliku seadusandlusega. Intervjuudes, mida ta jagas veel 1932. aastal, enne ajutiselt USA esindajatekoja spiikriks asumist, propageeris ta agaralt Texase õigust end viieks erinevaks osariigiks lahku lüüa.
1921 teatas ta, et nii rahvarohke ja kiiresti arenev osariik, nagu Texas on, peaks sellel igal juhul olema USA senatis mitte kaks, vaid kümme kohta. Selleks oleks vaja olnud luua viis päris tugevat osariiki senisel Texase territooriumil. Ja kui ajada näpuga järge kokkulepetes, mida 1845. aastal sõlmiti, oleks selleks ka täielik õigus, leidis Garner.
Ühelgi teisel osariigil pole samasuguseid õigusi kui Texasel.
Texas on praegu suuruselt teine osariik (Alaska järel), pindalaga 696 241 km2, kuid teatavasti 1921. aastal polnud Alaska veel osariigi staatust saanud, seega siis oli Texas suurim osariik pindalalt. Erinev seadusandlik taust on aga Texase (osa)riigil juba ajast, mil nad olid Mehhikost lahku löönud ja alles ootasid USA-sse vastu võtmist. "Me oleme ainus osariik, mis võib ennast laiali jagada ilma kellegi teise luba küsimata," kinnitas 1987. aastal ilmunud raamatu "Texase viis osariiki" autor Donald W. Whisenhunt, vahendab Smithsonianmag.
USA põhiseadus määrab, et uute osariikide vastuvõtmine on Kongressi otsus. Kuid juba selles otsuses, millega Texas 1845. aastal osariigiks võeti, räägiti mitmest osariigist selle aladel: "Uued osariigid sobivas suuruses, arvuliselt mitte enam kui neli, lisaks Texase osariigile, millel on ka piisavalt rahvastikku, mida selle osariigi heakskiidul peaks selle territooriumil moodustatama, omavad õigust saada vastu võetud föderaalse põhiseaduse nõuetele vastavalt."
Sel ajal, kui Texas Ühendriikidega liitus, olid küll osariigi piirid veel ebamäärased, ja 1835-1846 pretendeeris osariik lausa pindalale 1 007 935 km². Selle sisse oleks jäänud ka tänaste New Mexico, Colorado, Oklahoma, Kansase ja isegi Wyomingi alad. Tinglikult võiks ju öelda, et tegelikult võetigi sealt hiljem viis osariiki vastu. Aga 1845. aasta seadus nn vaidlusalaseid territooriume otseselt ei maini.
Ühendriigid ulatusid 1845. aastaks vaid Texase ida- ja põhjapiirini, Texasest läänes olevad alad tulid USA võimu alla USA-Mehhiko sõjaga. Texasest põhja pool oli aga pikka aega veel korrastamata territoorium. Texas sai osariigiks aastal 1845, Kansas 1861, Wyoming 1890, Oklahoma 1907, New Mexico alles 1912.
Ja vaidlus Texase jagamise üle 1850. aastatel oli ka nähtavasti üheks kiiluajajaks, mis orjandusliku lõuna ja orjandusvastase põhja 1861. aastal omavahelise sõjani viis. Otsus Texas osariigiks vastu võtta langetati 1845 vaid häältega 120:98 vastu. Jutt neljast uuest osariigist selle aladel oli kompromiss, tüli käis ennekõike õiguse pärast nendes orje pidada.
1850 maksti Texasele ka kümme miljonit dollarit hüvitist alade eest, millest hiljem sündis New Mexico. 1852. aasta otsus jagada osariik pooleks piki Brazose jõge, ei saanud aga osariigi parlamendi heakskiitu. "Kumb osariik saaks endale selle ainsa tähe" (Lone Star Texase lipul), "kumb peaks loobuma Alamo vereplekkidega müüridest" (mille Mehhiko president Antonio López de Santa Anna vallutas 1836. aastal, enne kui San Jacinto lahingus Sam Houstoni Texase vägedelt lüüa sai), küsis toona Texas State Gazette.
Uuesti kaaluti Texase tükeldamist rekonstruktsiooni ajal (1865-1877), kui keskvalitsus tahtis osariiki sisuliselt karistada Ühendriikidest lahkulöömise eest. Lääne-Texas oleks olnud selgelt Washingtoni-meelsem osariik. Aga ka sellest plaanist ei saanud asja. USA armee ülemjuhataja Ulysses S. Grant, kes karmi rekonstruktsiooni poolehoidjana 1869 presidendiks sai, eelistas aga Texase asjadesse mitte sekkuda.
Siit pärineb ka Lääne-Texase elanike jätkuv protestivaim Austinis asuvate võimude vastu, mis teravnes eriti 1920. aastatel. Paraku, hilisem asepresident John Nance Garner IV (elas 98-aastaseks, 1868-1967) oli ka viimane tõeliselt suure klassi poliitik, kes üldse Texase tükeldamisest rääkinud.
Muide, hiljem on kolm teksaslast lausa USA presidendiks saanud - Lyndon B. Johnson, George H.W. Bush ja George W. Bush. Texasel on, nagu teistelgi osariikidel, vaid kaks senaatorit, kuigi on pindalalt umbes 220 korda suurem kui pisike Rhode Island. Esindajatekojas on Texasel vastavalt rahvaarvule 36 kohta (Californial 53, Alaskal ja veel kuuel väikesel osariigil aga vaid 1 koht).
