2,5 miljardit aastat vanad eluvormid, kes suutnud toime tulla ilma hapnikuta

Uurijad on avastanud selliste 2,5 miljardit aastat tagasi elanud ja väävlit oksüdeerinud bakterite kivistised, kes said ilma hapnikuta kenasti hakkama.

Ürgsete eluvormide fossiliseerunud säilmeid leiti kahest eraldi paigast Lõuna-Aafrikas Põhja-Kapimaa provintsis. „Need on seni leitutest teadaolevalt kõige vanemad väävlibakterid,“ märkis USA-s tegutseva Cincinnati ülikooli geoloogia aseprofessor Andrew Czaja. „Ja nende avastamine aitab meil heita pilku enne hapnikukatastroofi, atmosfääri tormilise evolutsiooni perioodil eksisteerinud ökosüsteemide liigirikkusele,“ vahendab zeenews.india.com.

Hiljuti avastatud bakterid asustasid Maad enne aega, mil teised madalas vees elutsevad bakterid hakkasid fotosünteesi kõrvalsaadusena tootma üha suuremal hulgal hapnikku.
„Me nimetame seda 2,4 kuni 2,2 miljardi aasta tagust perioodi hapnikukatastroofiks (ingl the Great Oxidation Event),“ selgitas Czaja.

Czaja kirjelduse kohaselt olid 2,52 miljardit aastat tagasi elanud, väävlit oksüdeerinud bakterid ebatavaliselt suuremõõtmelised, torukujulised, sileseinalised mikroskoopilised struktuurid, mis olid palju kopsakamad enamikust nüüdisaegsetest bakteritest. Teadusžurnaalis Geology ilmunud uurimuses tutvustasid Czaja ja kolleegid neoarhaikumiks nimetatava, 2,8 kuni 2,5 miljardi aasta taguse aegkonna ookeanide süvavee-piirkondades edukalt vohanud bakterite ehitust.

„Need fossiilid pärinevad kõige varasematelt teadaolevatelt organismidelt, kelle elukeskkonnaks oli väga pime, sügav veepõu,“ rääkis Czaja. „Leidsime need mikrofossiilid talletatuna kõvasse, ränikivirikkasse kaljusse Lõuna-Aafrikas Kaapvaali kraatonis.“

Kraatoniteks nimetatakse mandrilise maakoore tektooniliselt jäiku ja stabiilseid alasid. Kaapvaali kraaton Lõuna-Aafrikas ja Pilbara kraaton Lääne-Austraalias on ainsad teadaolevad piirkonnad Maal, kus maakoor on rikkumatuna säilinud sellisena, nagu see oli 3,6–2,5 miljardit aastat tagasi.

Teadlased on kaua eeldanud, et ajal, mil Maa atmosfäär sisaldas hapnikku alla ühe protsendi, pidid sügavas vees ja mudas elutsema organismid, mis ei vajanud elamiseks ei päikesevalgust ega ka hapnikku, kuid seni polnud eksperdid nende olemasolu kohta mingeid käegakatsutavaid tõendeid leidnud, rõhutas Czaja.

„Nood varajased bakterid kasutasid elutegevuse säilitamiseks tõenäoliselt ära erodeerunud ja merre uhutud väävliküllaste maismaa-kivimite küljest lahustunud või ookeanipõhjas asunud vulkaanide ümbruses leidunud molekule,“ lisas ta.