Kilpkonna kilp kujunes välja hoopis ründe- mitte kaitsevahendina

Ajendiks, mis suunas nüüdiskilpkonnade väljasurnud eellaste arengut nii, et nood hakkasid pead kilbi alla tõmbama, oli tõenäoliselt vajadus kiiresti saaki napsata, mitte end kiskjate rünnakute eest kaitsta. See nähtub paari nädala eest teadusžurnaalis Scientific Reports avaldatud uuest uurimusest.

15 miljoni aasta vanuse kilpkonnakivistise kaelalülisid analüüsides avastas Šveitsi muuseumi Jurassica paleontoloog ja uurimuse kaasautor Jérémy Anquetin koos kolleegidega tõendeid kaela osalise sissetõmbe mehhanismist, mis seondus veealuste saakloomade kiire tabamise suutlikkusega.

New York Times annab teada, et Anquentini töörühm uuris Juura ajastu lõpust pärinevat kilpkonna ladinakeelse liiginimetusega Platychelys oberndorferi. Ürglooma luustiku ja kilbi põhjal järeldasid teadlased, et too kuulus pöördkaelaliste kilpkonnade alamseltsi, mille nüüdisaegseid esindajaid iseloomustab suutlikkus kaelalihaseid rõhtsalt põikisuunas liigutades pea õla kõrvale tõmmata.

Pöördkaelalised kilpkonnad on levinud Aafrikas, Austraalias ja Lõuna-Ameerikas. Tuleb aga välja, et Platychelys oberndorferi liigutas kaela hoopis vertikaalselt, üsna samamoodi nagu teise kilpkonnade alamseltsi — kooldkaelaliste — esindajad. Kooldkaelaliste hulka kuuluvad näiteks kaimankilpkonlased, klappkilpkonlased, hiidpeakilpkonlased ja kumerkilpkonlased, sh päriskilpkonnad.

Anquetin andis usutluses ajalehele The Guardian mõista, et kaela tagasitõmbamise mehhanism ilmnes kilpkonnade evolutsiooni käigus tõenäoliselt rohkem kui ühel korral, kuna tema töörühma uuritud pöördkaelalisel eksemplaril oli arenenud mehhanism, mille analoog kujunes palju hiljem eraldiseisvalt välja kooldkaelalistel kilpkonnadel. Küll aga polnud Platychelys oberndorferi tema osutusel suuteline pead täielikult kilbi alla peitma.

Kuna uurimuses kirjeldatud ürgkilpkonlane ei suutnud kaela üleni kilbi alla voltida, pidi see jääma osaliselt kilbiga katmata, mis viitab võimalusele, et enesekaitse ei olnud mehhanismi arenemise peamine ajend. Milline võis siis olla antud morfoloogia tegelik eesmärk?

Mõistatuse lahendamiseks otsustasid teadlased uurida ürglooma muid väliseid jooni ja leidsid, et need meenutavad liigi Chelus fimbriata esindajaid, keda nimetatakse mata-mata’deks, inglise keeles ka napsaja-kilpkonnadeks (snapping turtle).

Autorid väitsid oma töös, et nende uuritud liigi juures avastatud ja nüüdisaegsete kooldkaelaliste kilpkonnade hulgas levinud kaelakoolutus-mehhanism on ehe näide nn konvergentsest evolutsioonist (ingl convergent evolution) — nimelt pidid nood mehhanismid eri alamseltsidel ilmselt arenema eraldi, kuna pakkusid konkreetsetel perioodidel evolutsioonilisi eeliseid.

Uurijad tunnistavad siiski, et nende töö ei selgita, miks pöördkaelalistel kilpkonnadel arenes viimaks suutlikkus kaela põikisuunaliselt sisse tõmmata.