23.06.2017, 13:00
FOTOD: Okastraadikäärid, vintpüss ja revolver ehk millega vabadussõdalased Eestit kaitsesid
FOTO:
Vabadussõja ajal võideldi rindel mees mehe, relv relva vastu - pilt, mida tänapäeval näeb aina harvemini. Ajaloomuuseumi relvakogu hoidja Jaak Mäll otsis välja sõjaaegsed relvad, et anda ülevaade, millega meie lihtsõdurid tol ajal hakkama pidid saama.
Sõjaväe relvastus ja varustus olid Vabadussõja ajal nukras seisus - kasutati, mida saadi ning kasulikuks peeti. Vanad relvad, annetused Soomelt ja Suurbritannialt ja nutikad lahendused olid ainsaks viisiks, et oma mehed kindlama tundega rindele saata.
Kuna sõjatehastel lasus relvi ja laskemoona tootes niigi suur koormus, püüti I maailmasõja ajal lihtsama varustuse tootmist organiseerida tsiviilettevõtteid mobiliseerides. Toona Vene tsaaririigi koosseisus olnud Soomes Sorsankoskis tegutsenud Hackmann & Co oli siiani tegelenud odavate stantsitud nugade, kahvlite ja lusikate tootmisega, sõjaseisukorras hakati tootma okastraadikääre ja mitmesugust muud sapöörivarustust.
Okastraatõkked kaevikuliinide ees, mis olid tihtipeale kuni mitusada meetrit sügavad, olid koos kuulipildujatulega jalaväerünnakutele tihtipeale ületamatuks takistuseks. Üheks meetodiks tõkkeid kiiresti kõrvaldada oli purustada need plahvatusega. Selleks sobisid väga hästi kapten Novitski ja leitnant Feodorovi poolt arendatud lõhkelaeng-granaadid, mis pika sütiku viivitusaja (12 sekundit) ja oma raskuse (1,6 kg raske, sisaldas ammonaali) tõttu sobisid militaarinventari lõhkumiseks suurepäraselt.
Belgia relvakonstruktori ja töösturi Leon Naganti poolt välja töötatud revolver oli ainsaks ametlikult Vene armees relvastuses olevaks käsirelvaks. Eksisteerisid nii ühetoimelised (lasu eel tuleb kukk käsitsi vinnastada) sõduri- kui ka kahetoimelised (relv vinnastub päästikule vajutamisel) ohvitserivariandid. Väliselt on sõduri- ja ohvitserirevolvrid eristamatud. Algselt toodeti relvi Liège’is. Venemaa ostis 1898. aastal tootmisõigused ja tõi relvade valmistamise Tuulasse.
Lisaks tsiviiltööstuse kaasamisele sõjavarustuse ja relvade tootmisse, osteti võimalusel kokku ka juba olemasolevat sõjaliseks otstarbeks kasutuskõlblikku toodangut, näiteks kaubalaevanduse jaoks valmistatud raketipüstoleid.
Vene armee põhiline jalaväerelv, pöörleva poltlukuga "kolmeliiniline" (kaliiber 3 kümnendiktolli, 7,62 mm) magasinvintpüss oli 131 cm pikk, kaalus 4,3 kg ja mahutas magasini 5 padrunit. Mosin-Naganti vintpüsside näol on tegemist ühe laialdasemalt toodetud relvaga maailma ajaloos, mida tunti kui vastupidavat, lihtsasti kasutatavat, efektiivset ja odavat relva.