Kokkupõrge maapinnaga pole üldse suurim oht, mida mõni asteroid inimkonnale kujutab

Tuul on see, mis tapab. Suurema osa asteroidi Maale kukkumisest johtuvaid surmasid ei põhjustaks taevakivi kokkupuude meie planeedi pinnaga. Olenemata sellest, kuhu asteroid kukub, on märksa suuremateks ohtudeks kokkupõrkega kaasnevad tuul, rõhk ja kuumus.

Ühendkuningriigi Southamptoni ülikooli uurija Clemens Rumpf on koos kolleegidega arvutanud välja suremusriski puhul, kui asteroid peaks tabama asustatud piirkonda. Analüüsi hõlmati nii sellised asteroidid, mis atmosfääris täielikult ära põlevad, kui ka sellised, mis jõuavad maapinnale või kukuvad vette. Üllatuslikult kombel osutusid kõige eluohtlikumateks mõjud, mis kaasnevad atmosfääris purunevate kosmosekividega.

Maapinna poole kihutades annab asteroid atmosfäärile väga suure hulga energiat, mille tulemusel tekivad võimas lööklaine, tugevuselt tornaadoga võrreldav tuul ja asteroidile järgnev tulepall. Alla kukkudes lööb asteroid maasse kraatri, raputades maapinda tabamuspaiga ümbruses ja paisates õhku suurtes kogustes pinnast ja rususid.

Juhul, kui asteroid kukub vette — mis on kaks korda tõenäolisem kui maapinnale kukkumine —, kutsub see esile hiidlaineid, mille kõrgus võib küündida mitmekümne meetrini. Mida kaugemal rannikust toimub tabamus, seda sügavam on seal vesi ja seda kõrgmaks kujunevad lained.

Näiteks põhjustaks 200 meetrise läbimõõduga asteroidi sadamine 130 kilomeetri kaugusele Rio de Janeiro rannikualast rohkem kui 50 000 inimese surma, kusjuures 75 protsenti neist surmajuhtumitest tuleneksid otseselt tsunamist, ülejäänud aga tugevatest tuulepuhangutest.

Asteroidi kukkumine suurlinna tapaks aga tõenäoliselt miljoneid. Nende surmade põhjustajaks oleks peamiselt tugev tuul isegi juhul, kui asteroid jõuaks linna kohal atmosfääris plahvatamata maapinnale.

Õhus plahvatusega lõppeva asteroiditabamuse korral põhjustaks umbes 15 protsenti suremusest kuumus. Otsetabamuse korral liituvad puhangulisele tormituulele ja kiiresti kerkivale temperatuurile lööklained, mis võivad purustada ohvrite siseelundeid.

Vahetud kahjustused ning maavärinad ja rusude alla jäämine põhjustaksid sellisel juhul vaid umbes kolm protsenti surmadest, näitab töörühm oma kalkulatsioonides.

Õnneks ei taba suured asteroidid Maad sageli: 200 meetrise läbimõõduga asteroide kukub alla sagedusega kord umbes 40 000 aasta jooksul. Samuti võib asteroid langeda, kuhu tahes, ja suurem osa meie planeedi pinnast on tänini asustamata.

Kui mure asteroiditekkeliste katastroofide pärast teid siiski kummitama kipub, võite end lohutada teadmisega, et planeedi kaitseks asteroidide vastu on töös mitu mastaapset projekti. Teleskoopide abil on kaardistatud suuremate asteroidide enamiku trajektoorid ning ette prognoositavate asteroiditabamuste vältimiseks on välja pakutud mitmeid praktilisi lahendusi.