Kadunukesega kosmoses: mida teha surnukehaga, kui astronaut missioonil hinge heitma peaks?
Shannon Stirone kirjutab PopScis, et praeguseks hetkeks on kosmosemissioonidel hukkunud 18 inimest. Kõigil puhkudel on läinud nii, et hukkunud on terve meeskond korraga ja kedagi pole olnud võimalik päästa. Et aga inimkond liigub tasapisi pikematele missioonidele lähemale – nagu näiteks Marsi-lennule – võib tõenäoliselt tekkida ka selliseid situatsioone, mille puhul mingil põhjusel üks meeskonnaliikmetest sureb ja teised peavad ta laibaga midagi peale hakkama. NASA „Journey to Mars“ näeb ette, et reisi pikkuseks on kolm aastat ja selle puhul saab väga palju erinevaid asju valesti minna.
Mida siis lahkunud kaaslasega teha, kui Maale naasmiseni on aega näiteks aasta või kaks? On sel juhul üldse mõtet hukkunud astronaut tagasi tuua? Või peaks laskma tal skafandris avakosmosesse hõljuda, matma ta Marsi liiva või jätma ta mõne Kuu kraatri põhja puhkama? Selgub, et näiteks NASAl käitumisjuhist polegi.
Suurim oht on avakosmosesse väljumine
Praegu lähevad astronaudid rahvusvahelise kosmosejaama (ISS) pardale venelaste Sojuzi kosmoselaevadega ning veedavad seal missioonil tavaliselt paar kuud. Et nad on kõik suurepärase tervise juures, on tõenäoline, et surm ISSil töötades saaks juhtuda tõenäolisemalt siis, kui mõni astronaut on parasjagu avakosmosesse väljunud.
Kanada astronaut ja ISS-i endine komandör Chris Hadfield ütleb, et avakosmoses viibivat astronauti võib näiteks tabada mikrometeoriit, mis võib skafandrisse augu rebida. Hadfield ütleb, et sel juhul käivad asjad väga kiiresti: 10 sekundit pärast kokkupuudet vaakumiga hakkavad organismis leiduvad vesi (ja veri) aurustuma ning astronaudi keha õhupallina paisuma, 15 sekundit pärast kokkupuudet vaakumiga kaotab astronaut teadvuse. Tekivad kopsurebendid ja poole minuti pärast on astronaut halvatud kui mitte juba surnud.
Kanadalasest Hadfield ütleb, et NASA rahvusvahelised partnerid (ESA, JAXA) valmistuvad siiski selliseks olukorraks. Ta kirjutab oma raamatus An Astronauts Guide to Life, et kuna vastavat protokolli pole olemas, otsustaks asjade käigu üle jooksvalt jaama komandör. „Ilmselt tooksin ma avakosmoses hukkunud kaaslase õhulukukambrisse,“ pakub ta. „Seejärel hoiaksin surnut ilmselt skafandris mingisuguses jaama jahedamas kohas (üks ISS-i külmemaid kohti on jäätmehoidla, nii et ilmselt viidaks lahkunu sinna või hoitaks kadunukest ühes õhulukkudest) ja seejärel ootaksime, kuni Sojuz jaama tuleb, surnud astronaut "võtaks" laeva lahkudes seal kolmanda koha endale.“
Robot vabistab külmunud surnukeha pudemeiks
Aga pikk reis Marsile? Aastal 2005 tellis NASA rootsi öko-matusefirmalt nimega Promessa uuringu sellise olukorra lahendamiseks, mille puhul kuude või aastate pikkuse reisi ajal astronaut kosmoses sureb. Promessa pakkus välja üpris omapärase lahenduse nimega „The Body Back“, mille puhul asetataks surnukeha kotti ja kosmoselaeva robotkäsi tõstaks selle laevast välja avakosmosesse. Umbes tunni ajaga oleks laip kuivkülmutatud ning siis hakkaks robotkäsi vibreerima ja teeks seda seni, kuni keha puruneks pisikesteks osakesteks – justkui tuhaks. Selle tulemusena, lubab Promessa, oleks võimalik nt 90-kilone surnud astronaut raputada kohvrisuuruseks, umbes 22 kilo kaaluvaks külmtuhakogumiks, mida saaks kosmoselaeval vajadusel aastaid säilitada.
