Vimmapüügist talvel: kust kala otsida?
Minu vimmapüügikogemused päädivad Pärnu ja Kasari jõe vimbadega. Olen seda ilusat sitket kala püüdnud nii jää pealt kui ka kaldalt ning sõltuvalt aastaajast kasutanud selleks erinevaid vahendeid. Vaieldamatuks lemmikuks aga on aktiivne jääpüük kirptirguga.
KUST KALA OTSIDA. Nii Kasari kui Pärnu jõel tõusevad esimesed kudema sättivad vimmaparved jõkke juba sügisel ning seavad end talvituma jõe sügavamatel lõikudel. Üldjuhul on nii, et kui Kasari on sügisel korraliku kõrge veega, siis on talvel ka head saaki loota. Pärnu jõgi kuni Sindi paisuni on veetasemest vähem sõltuv ja kala tuleb jõkke ka madalama veega.
Talvel hoiab vimb ennast üldiselt sügavamate aukude servadesse, voolu sisse. Kaldaäärsest rohust või mõnest jõe vooluta sonnist teda pigem ei leia. Kevade edenedes liigub kala ka vaikselt madalamatele aladele, kuid voolust välja siiski mitte.
Kesktalvel (jaanuar, veebruar) tasub kala otsida sügavamalt kui neljameetrisest veest. Jaanuaris Kasaril ja Pärnu jõel kala otsides alustan enamasti sellisest või sügavamatest aladest, Pärnu linna sees eeskätt sügavamatest kohtadest. Mingil imelikul põhjusel vimb Kasari jõel väga sügavatesse aukudesse (8+ meetrit) minema ei kipu või siis pole ma talle sellistes kohtades lihtsalt peale trehvanud.
Aukudes olev vimb liigub üldjuhul ringiratast ja väikesel territooriumil. Kui oled ühest jääaugust vimba saanud ja võtt on lakanud, siis teatud aja pärast tuleb kalaparv uuesti tagasi. Ühel aastal istusin huvi pärast ühel ja samal jääaugul ning noppisin iga tunni tagant kala välja. Võtt käis kui kellavärk. Parve pidama ei saanud ja ülejäänud ajal kala all ei olnud ning nooguti seisis tuima järjepidevusega paigal.
Kui Kasaris liigub vimb väga vähe, siis Pärnus saab vimmaparve ka üsna edukalt jälitada – kui püütavas augus võtt lõpeb, siis tasub järgmine püügiauk puurida 2‒3 meetrit ülesvoolu samale voolujoonele. Vimmaparv liigub edasi üsna aeglaselt ja niimoodi väikeste vahemaade kaupa võib parve mitukümmend meetrit jälitada. Samas liigub parv üsna üksteise järel ja seetõttu ei pruugi augu tegemine õigelt joonelt meetri jagu eemale mingit tulemust anda.
Jaanuaris ja veebruaris liigub kala siiski üsna vähe ning tundub, et üldjuhul ta üle paarikümne meetri pikkuse ala kummaski jões ei läbi. Kevade edenedes liiguvad parved aga oluliselt kiiremini edasi ja siis tasub ka püügiaukude vahed jätta pisut pikemad.
Jaanuari ja veebruari püügil võib olla üsna kindel, et kui oled ühest püügitsoonist kala saanud, siis jätkub teda seal terveks talveks. Õhtul toiminud jääaugult lahkudes tasub hommikul uuesti sealt alustada. Kui see auk siiski ei toimi, ei tähenda see, et parv on piirkonnast lahkunud, vaid et see on ennast pisut teisele joonele sättinud ning seetõttu tasub hakata teda uuesti samast tsoonist otsima. Üsna sageli on see liin vähem kui kümne meetri kaugusel. Kasaril on vahemaad veelgi väiksemad.
Pikemalt kirjutab Rain talvisest vimmapüügist äsjailmunud Kalale! sarja raamatus "Vimb. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid."
