Kristjan ja Johannes: kuidas võõrvõimud maailmatasemel Eesti maadlejate elud kibedaks muutsid
Kristjan Palusalu (enne eestistamist Trossmanni) talent ilmutas end esmakordselt 1930. aastal Eesti kaitseväes, mil noormees võitis Tallinna garnisoni maadlusvõistluse, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
Juba 1936. aastal tegi Palusalu ajalugu, saades Berliinis olümpiavõitjaks nii Kreeka-Rooma kui ka vabamaadluse raskekaalus.
Johannes Kotkas hakkas tõsisemalt sporti harrastama 1934. aastal. Juba 1937. aastal tuli ta Eesti meistrivõistlustel Palusalu järel teiseks. 1938. aastal – vaid mõni kuu pärast seda, kui Palusalu oli saanud saatusliku õlavigastuse ja sportlaskarjäärist loobunud – krooniti Kotkas Estonia teatris toimunud võistlustel Euroopa meistriks.
„Pärast Palusalu käevigastust oli maailma parima raskekaallase troon otsekui üleandmise korras läinud Johannes Kotkale. Nende kahe tee sporti oli olnud sarnane ning edu üksühte kopeeriv,“ tõdeb Paavo Kivine oma koostatud raamatus „Kristjan Palusalu: mälestusi, müüte, materjale“.
Varsti Eesti okupeeriti, peagi algas sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel. Maadlussangarid mobiliseeriti ja viidi sama rongiga Venemaale tööpataljoni.
Palusalu põgeneb, nabitakse kinni ja saab karistuseks surmanuhtluse, mis asendatakse Karjala rindele saatmisega. Seal põgeneb ta Soome poolele, et ometi kord koju pääseda. Kuid Punaarmee okupeerib Eesti uuesti ja Palusalu „kodumaareetmine“ võetakse luubi alla.
Tavaliselt lõpevad sellised uurimised surmaotsusega, kuid Palusalu pääseb. Oletatavasti ei soovinud kohaliku kompartei kõrgem juhtkond eesotsas Nikolai Karotammega oma mainet määrida rahva poolt jumaldatud spordisangari hukkamisega.
Johannes Kotkas astub aga parteisse ning temast saab Eesti NSV üks esisportlasi. See annab talle võimaluse oma annet realiseerida ka rahvusvahelistel võistlustel.
1947. aastal saab ta Euroopa meistriks, 1952. aastal võidab ta Helsingis Kreeka-Rooma maadluse raskekaalu kuldmedali, 1953. aastal järgneb maailmameistrivõistluste hõbemedal.
Sellega kaasneb riiklik tunnustus. Olümpia-järgsel vastuvõtul õnnitleb Kotkast Stalin isiklikult ning maadleja ehmatab kohalviibijaid, tõstes diktaatori korraks mängeldes õhku. Järgnevad autasud, Kotka nimega ristitakse isegi üks kolhoos.
Teed lahknevad
Palusalu töötab sel ajal ehitustöölise ja maadlustreeneriga. Uus võim on talle küll halastanud, ent ei tee endale mingeid illusioone Palusalu meelsuse suhtes. Olümpiasangari nime avalikkuse ees peaaegu ei kasutata, tema saatuseks on määratud mahavaikimine.
Siiski saavad kaks kõva meest veel korduvalt matil kokku. Nad käivad üle Eesti maadlusdemonstratsioone andmas.
Rahvakirjanik Aadu Hint kirjeldas ajakirjas Kehakultuur üht säärast kohtumist, mis leidis 1949. aastal aset Võrumaal Vastseliinas.
„Me peatume rahvamaja ees, mis on vanast magasiaidast ümber ehitatud ja asetseb mändide all Piusa jõe kaldal. Siin on juba terve veoauto-täis Tallinnast sõitnud spordirahvast ootamas, kohalike kolhoosnikute ja täitevkomitee inimestega tutvust-sõprust loomas.
Teiste hulgas märkan ka Kristjan Palusalu vaikset mõtlikku, leebete, harmooniliste joontega nägu. Ja just ilme rahulik harmoonia, heledate silmade sõbralikult naeralev pilk ongi see, millega kahekordne olümpiavõitja sind kohe algul köidab, mitte niivõrd keha jõulisus, mis varjatuna veidi kulunud teeriietesse, millegagi korraga silma ei torka,“ kirjutab Hint.
„Hämardub. Rahvamajas süüdatakse gaasilambid. Inimesi on tulnud hulgaliselt kokku, demonstratsioon algab. [---] Lõpuks jõuab järg Kotka ja Palusalu kätte. Nende lavale astudes tõuseb otse maruline aplaus, arvan, et Lurichi ja Abergi maadlusmatile ilmudes ei võinud ovatsioonid suuremad olla.
Riided petavad, rätsepakunst oma „patšokkidega“ teeb teinekord ka kiitsakast hädavaresest laiaõlgse „džentelmeni“ - linnatänavale või promenaadile naistepilkude imetlemiseks. Kotka ja Palusaluga aga, kelledel on igasugused patšokid üleliigsed, ei mõista rätsepad nähtavasti muud teha, kui tavaliste riietega nende jõudu varjata - seetõttu ka mõlema mehe vägevus paistab alles selgesti välja nende spordidressis olles.
Ometi tundub, et mitte üksnes füüsiline jõud pole see, mis algul Kristjani, siis Juhani paljudeks aastateks tegi maailma maadlusmattide valitsejaks, vaid eelkõige nende mehine võitlejahing.
Olgugi demonstratsioon, ometi on näha, kuidas mehed iga uue võttega süttivad, kuidas nad raskelt talitsevad oma võitlejaloomust, et demonstratsioon jääks piiridesse ega muutuks matšiks. Juba parterist välja tulles on mõlemad higised.
Järgnev püstimaadlus on aga veelgi elavam, võteterohkem. Palusalu, haarates Kotkast, kahmab koos vastasega kogemata sülle ka ühe lava kaunistuseks asetatud noore kase. Hüüded, enamik rahvast tõuseb püsti. Kask ja mehed prantsatavad matile - alles vahekohtuniku vile lahutab nad koost ja asetab igaühe tagasi ta õigele kohale.
Kotkas on noorem, painduvam, tohutu suure kopsumahuga, elav ja võteterohke - Palusalu tugev ja rahulikum. Ei suuda uskuda, et Kristjan võiks tahtlikult kellelegi kurja teha.“
Need on peaaegu viimased positiivsed sõnad, mis Nõukogude ajakirjanduses Palusalu kohta ilmusid – enne järelehüüdeid 1987. aastal.
Ent rahvas Palusalu ei unusta. Temas nähakse Eesti Vabariigi kehastust. Maadlusdemonstratsioonidel usutakse, et kui Palusalu tahaks ja tohiks, suudaks ta Kotkast jagu saada.
Vahel võib publikust kosta isegi hüüet: „Kristjan, viska kommu küüru peale!“ Ent tänaseks on küllap andestatud ka Kotka ”punasus”. Kuidas teisiti kui võimudega koostööd tegemata saanuks vägilane maadlusporti jätkata?
Juuresoleval fotol maadlevad Kotkas ja Palusalu 1950. aastal Varbolas toimunud spordipäeval. Palusalu on siivsalt all, Kotkas peal. Pöörake aga tähelepanu taustal näha oleva publiku näoilmetele. Neist paistab uhkus kahe kõva mehepoja üle.
