Miks vähem kui sada terrorisurma hirmutavad ameeriklasi enam kui sajad tuhanded tulirelvasurmad?
USA praegusel presidendil on õigus vähemalt ühes asjas: ameeriklased kardavad terrorismi rohkem kui tulirelvi, ehkki tõenäosus tulirelva läbi surma saada on nende jaoks 3210 korda tõenäolisem.
Sihtasutuse New America Foundation osutusel on džihadistid aastatel 2005–2015 tapnud USA territooriumil 94 inimest. Samal perioodil hukkus Ameerika Ühendriikides tulirelvade läbi aga tervelt 301 797 inimest, annab teada poliitilise faktikontrolliga tegelev USA veebileht Politifact.
Chapmani ülikool on juba rohkem kui kolm aastat viinud läbi „Ameerika hirmude küsitlusuuringut“ (ingl Survey of American Fears), mille raames on 1500 täiskasvanult küsitud, mida nad kõige rohkem kardavad.
Uurijad on sõelunud hirmud kategooriatesse nagu „isiklikud hirmud“, „vandenõuteooriad“, „terrorism“, „loodusõnnetused“ ja „paranormaalsed hirmud“; hiljuti lisandus kategooria „moslemid“.
2016. aastal kartsid ameeriklased kõige rohkem valitsusametnike korrumpeerumist — samavõrd kui 2015. aastal. Terrorirünnakud olid teisel kohal.
Viiest kõige levinumast hirmust kaks olid seotud terrorismiga. Ning viiendale kohale ei küündinud mitte hirm tulirelvade ees, vaid, vastupidi, hoopis hirm selle ees, et valitsus hakkab relvade hankimisele piirangud kehtestama. Järgmisel kohal oli hirm lähedase inimese surma pärast.
Üks põhjustest, miks inimeste hirmud pole kooskõlas tegelike ohtudega, on selles, et evolutsiooni käigus on inimajul kujunenud kalduvus langetada kiiresti otsuseid, mida loogika alati ei toeta.
Samuti parendab hirmutunne mälu, mistõttu ühekordsed katastroofid nagu lennuõnnetused või terrorirünnakud jätavad mällu tugeva jälje, samas kui mälestused vaat’ et igapäevastest hirmsatest liiklusavariidest ajus sama esiletungivatena ei talletu.
Carnegie Melloni ülikoolis otsuste langetamise protsesse uuriv teadlane Baruch Fischhoff märkis, et terrorismi prognoosimatu iseloom võib selle muuta hirmuäratavamaks kui näiteks autoavarii.
„Terrorism ei sarnane mootorsõidukiõnnetusega, mille puhul eelnev käitumine võimaldab teatud määral ennustada tulevast sooritust,“ märkis ta. „Terroriohtude olemus pn aga muutuv ning teistsugune reaktsioon ebakindlale riskile ei pruugi olla irratsionaalne.“
Täpselt nii käitusidki ameeriklased pärast 2001. aasta 11. septembri rünnakuid — lennukitega hakati reisima vähem, autoga sõitma rohkem. Saksamaa riskianalüüsi spetsialisti Gerd Gigerenzeri osutusel oli muudatuse tulemuseks see, et aasta vältel pärast 11. septembrit hukkus Ameerika Ühendriikide teedel 1519 inimest rohkem kui oleks hukkunud muidu.
USA epidemioloogiateenistuse CDC (Centers for Disease Control and Prevention) kogutud andmed näitavad, et ajavahemikus 2005. aastast 2014. aastani lasksid ameeriklased — 21 juhul väikelapsed — aastas tulirelvadega maha keskeltläbi 11 737 kaaskodanikku.
Keskmisel üheksa surma aastas põhjustasid džihaaditerroristid, kellest suurem osa olid USA kodanikud, mitte sisserännanud. Iseenda elu lõpetab tulirelvaga igal aastal aga peaaegu kaks korda rohkem ameeriklasi kui neid hukkub kaasmaalaste laskude läbi.
Üheks põhjuseks, miks hirmud sageli ebaproportsionaalselt suured paistavad, on ka meediakajastuste ühekülgsus. Pidev juurdepääs piltidele ja lugudele kõigist inimkonnale tuntud metsikustest kallutab meie mõtlemist arutlusvea poole, mida teadlased nimetavad „kättesaadavusveaks“ (ingl availability bias) — see tähendab soodumust omistada suuremat tähtsust juhtumistele, mis kõige kergemini meelde tulevad.
11. septembri rünnakute laialdane kajastamine söövitas pildid terroriõudustest edukalt inimeste ajudesse; tulirelvasurmadele, mis leiavad aset igapäevaselt (kui mõned massimõrvad välja arvata), pööratakse palju vähem tähelepanu, mistõttu on nende mõju inimeste käitumisele ja otsustele ka palju väiksem.
„Silmnähtavatele ohtudele reageerime me üle,“ nentis üks Harvardi ülikooli John F. Kennedy nimelise politoloogia ja haldusjuhtimisuuringute teaduskonna juures tegutseva avaliku sektori juhtimise keskuse Center for Public Leadership juhatajatest Max Bazerman. „Kui keegi on avalikult ähvardanud sind rünnata, on see nähtavam kui vaikne suremine haiglavoodis.“
