Elizabeth Báthory - verejanuline krahvinna, kelle julmused jätsid isegi Dracula varju

Meie teame ilmselt üht Báthory suguvõsa esindajat. István ehk poolapäraselt Stefan Báthory oli ju see Poola kuningas ja Leedu suurvürst, kes Vene-Liivi sõja ajal tuli ja 16. sajandil terve Lõuna-Eesti mõneks aastakümneks Poola riigi võimule alistas.

Kuid tänase artikli "kangelannani" peame minema teist teed, esmalt István Báthoryst kaheksa põlvkonda tagasi, et leida üles suguvõsa kõrvalliin, mille esindajad elasid ja valitsesid alates 1335. aastast Ungari idaosas asuvas Ecsedi lossis. Siis tuleme jälle seitse põlvkonda kaasajale lähemale ja jõuame tagasi István Báthory aegadesse. Viimane küll Ungaris ei valitsenud (vaid Transilvaanias, Poolas ja Leedus, kuni 1586 Grodnos suri) ehk tal ei pruukinud isegi teadmist kauge sugulase kohta olla.

Krahvinna Erzsébet Báthory ehk tuntuma nimekujuga Elizabeth Báthory sündis 1560. aastal Nyírbátoris ja suri 1614. aastal Slovakkia aladele jäävas Čachtice (saksa Schächtitzi ehk ungari Csejte) linnuses. Vahele jäi ka kurikuulus kohtuprotsess 1611. aastal, mille jooksul lugematu hulk tunnistajaid tõestas krahvinna ja tema kaaslaste julmusi ligemale 650 naisterahva kallal, kusjuures kolm tema kaaslast mõisteti surma ja hukati nõjajahtide ajastule iseloomulikke julmusi kasutades, krahvinna ise aga elas veel kolm aastat suletud kindluses, kuni suri.

Nõiajahiks seda kohtuasja pidada tõesti ei saa. Elizabeth Báthory oli ilmselt üks jõhkramaid sarimõrvareid maailmas, kuna ta uskus, et noorte tüdrukute veres suplemine aitab tal nooremaks saada. Seega laskis ta neid oma lossi vedada, neid alasti võtta ja neid nädalaid piinata enne kui nad tappa laskis ja nendelt vere välja laskis, oma vannivõtmise tarbeks. Mõnikord sunniti ohvreid sööma ka oma liha, krahvinna ise aga jõi hukatud neiude verd, võimalik, et ka sõi inimliha. Ohvritest ülejäänud surid kas nälja ja külma tõttu, või põletati surnuks.

"Krahvinna" oli tegelikult abielus paruniga Ferenc Nádasdy de Nádasd et Fogarasföld, kes aga suri 1604. aastal ja neil oli teadaolevalt ka neli last. Juba 1602. aasta paiku hakkasid aga Ungari riigis ringlema kuuldused veretegudest ühes teatud (s o Csejte) kindluses.

Ungari ja Horvaatia kuningas, Austria ertshertsog, hiljem ka Böömimaa kuningas ja Püha Rooma keiser Matthias von Habsburg saatis lõpuks 1610. aastal oma eriesindaja uurima krahvinna kohta käivaid kuuldusi. Niisiis hakati küsitlema tunnistajaid, ligemale 300 inimest kokku, kes peaaegu eranditult tunnistasid krahvinna vastu. Ungari palatiin György Thurzó vangistas Elizabeth Báthory juba 30. detsembril 1610 ja järgmise aasta alguses hakkas avalik kohtupidamine pihta.

Kohtunikul Theodosious Syrmiensis de Szulol oli abiks veel 20 abikohtunikku ja tunnistajate arv, keda nad kuulama pidid, oli ikka tohutu. Tipphetkedel lausa 35 tunnistajat päevas. Krahvinna abilistest Szentes ja Ficko tunnistasid vaid 37 neiu tapmist, ühel tunnistajal oli aga esitada lausa nimekiri 650 ohvrist. Surnukehi kaevati lossis välja vähemalt 200. Ametlikult suudeti tõestada aga vaid 80 neiu hukkamist.

Kuid surma krahvinnat ennast ei mõistetud. Tema abilised Semtész ja Jó hukati küll hirmsalt, neil rebiti käed otsast, Ficko, kui väiksem süüdlane, saadeti vaid timukakirve alla. Krahvinna ise aga jäi suletuna oma lossi ja elas seal veel kolm aastat, surres 54-aastasena.

Kui Bram Stoker oma 1897. aasta õuduslooga tegi Krahv Draculast maailmakuulsa tegelase, võis ta tugineda tegelikult ühtmoodi nii legendidele 15. sajandi Valahhia vürstist Vlad III Draculast kui ka Elisabeth Báthoryst. Kumbki neist Transilvaanias ei elanud.

Aga eks sel ajastul võis teatud Euroopa piirkondades losside suletud müüride vahel mujalgi hirmsaid asju juhtuda.