Mammuvant: ajarändurist londilise saabumine 21. sajandisse võib olla vaid paari aasta kaugusel

Üldiselt on geeniteadlased väljasurnud liikide ellu äratamisele vastu, aga rühm Harvardi teadureid tahab paari aasta jooksul ammu väljasurnud mammuti ja tänapäevase elevandi hübriidlooteni jõuda. Looma on inglise keeles nimetatud juba terminiga „mammophant“, mille võiks ehk eesti keelde mammuvandiks tõlkida.

Ajarändur pealkirjas on muidugi kujund, tegelikult keegi kahjuks või õnneks ajamasinat leiutanud pole. Mõnes mõttes võib aga aastatuhandeid tagasi elanud looma olevikus ellu äratamist siiski ajarännuga võrrelda.

Bostonis toimus sel nädalal iga-aastane USA teadusarenduse liidu kogunemine. Noodsamad Harvardi teadlased ütlesid seal, et praegu on nad jõudnud oma elevandi ja mammuti hübriidi arendustöös raku tasandile. 21. sajandi mammuti ehk mammuvandi looteni võiks nende sõnul jõuda kahe aasta pärast. See ei tähenda aga, et neist loodetest kohe loomad sirguks – päris elusad mammuvandid võiksid planeedil Maa oma esivanemate jälgedes sammuma hakata alles „paljude aastate“ (teadlaste määratlus) pärast.

Väiksed kõrvad ja rasvapolster

The Guardian vahendab, et kui need loomad tõepoolest tegelikkuseks saavad, ei ole nende näol tegu samasuguste mammutitega nagu need, kes 4,8 miljonit aastat tagasi Maale ilmusid ja laias laastus umbes 10 000 aastat tagasi tänu elupaikade hävimisele ja küttimisele välja surid (mõningates piirkondades elutsesid mammutid palju kauemgi, näiteks Põhja-Jäämeres asuvalt Wrangeli saarelt on leitud väga väikeste mammutite jäänuseid, kes elasid seal vaid 3800 aastat tagasi). Pigem oleksid hübriidid lihtsalt väga karvased, kohevad ja rohkem elevandi- kui mammutilaadsed loomad. Harvardi mammuvantidel oleks aga tänapäeva elevantidest väiksemad kõrvad, märkimisväärne rasvakiht ja külmas kliimas elamiseks sobiv veri.

Teadlased ütlevad, et elus mammuvandi sündimiseks oleks vaja esmalt kasvatada tehisüsk. Lihtsalt tavalises emaelevandis elevantide ohustatuse tõttu hübriidi kasvatada ei taheta - looma hukkumise risk on suur. Tehisüsameetod on aga üldiselt veel katsetamata ja tõestamata.

Muidugi tekitab mammuvandi loomine mitmeid eetilisi küsimusi – kas on ikka õige tuua jälle ellu minevikuhiiglane, kellesarnased elasid Maal viimati aastatuhandeid tagasi? Mida arvaksid asjast teised metsloomad, kui kusagile tundrasse mõni mammuvant tatsama lasta? Kas järgmisena võiks ette võtta mõõkhammastiigri?

Töö tehakse molekulaarkääridega

Mammuvantide loomisel tahavad teadlased kasutada tehnoloogiat nimega CRISPR/Cas9. Selle abil on võimalik muuta või parandada rakkudes olevat DNAd. CRISPR/Cas9 toimib justkui paar molekulaarseid kääre. See tähendab, et genoomist on võimalik vabalt valitud pärilikkusaine lõik välja lõigata ja/või uus pärilikkusaine juurde lisada. Tehnoloogia avastati aastal 2012 ja see jõudis argikasutusse mõni aasta tagasi. Sellega on muuhulgas proovitud mitmeid haigusi ravida, siirates loomadesse muudetud rakke. Eelmisel aastal teatasid hiinlased ka sellest, et nad on esimestena proovinud CRISPRiga muudetud rakkude abil inimest (kopsuvähki põdenud meest) ravida. Esimest korda asendati elevandirakkudes osa geenidest mammutite pärilikkusaine lõikudega selle meetodi abil USA teadlaste poolt juba üle-eelmisel aastal.

Mammutid elasid Euraasias, Aafrikas ja Põhja-Ameerikas. Võrreldes tänapäeva kahe elevandiliigiga olid nende iidsed sugulased mammutid liigiti suuruselt palju mitmekesisemad, ent keskmiselt India elevandi suurused. Kõige suurem mammut Mammuthus imperator elas Põhja-Ameerikas, küündis 5 meetri kõrguseni ja kaalus 12 tonni. Kääbusliigid Mammuthus exilis ja Mammuthus lamarmorae jäid kõrguselt alla 2 meetri ja kaalult alla tonni.