Huvitav teada: südamerohi, mida kasutati algselt rotimürgina

Varfariin: veiste veritsustõve põhjustaja, siis rotimürk ja lõpuks tõhus südameravim.

Südameravim varfariin on meditsiinis laialdaselt kasutusel olnud juba alates 1950. aastatest.

Varfariin on verevedeldaja ehk antikoagulant, millest saavad abi südamehaiged, kuid esmalt leidis see rakendust hoopis rotimürgina.

1920. aastate hakul puhkes USA põhjaosas ja Kanadas senitundmatu veisetõve epideemia — loomadel tekkisid verejooksud kõige tühisemate meditsiiniliste protseduuride tõttu ja vahel ka iseenesest.

Selgus, et tõvepuhangu põhjustas hallitanud silo söömine — miski ristikheinasilo koostises toimis väga tugevatoimelise antikoagulandina.

Hiljem, 1930. aastatel leidsid uurijad sellele verd vedeldavale ühendile ka praktilist rakendust. 1948. aastal toodi varfariin müügile närilistest kahjurite vastase mürgina kasutamiseks nii taludes kui ka linnades.

Varfariin on nimelt lõhnatu ja maitsetu, mistõttu sobis see eriti hästi rottidele ja hiirtele pandud sööda sekka segamiseks.

Alles 1954. aastal kasutati varfariini esmakordselt USA-s antikoagulandina inimestel. Tõhusa ravimi kuulsus levis kiiresti; juba 1955. aastal hinnati seda nii ohutuks, et kirjutati välja südamerabanduse üle elanud president Eisenhowerile.