Kas Europa pinnal tõesti on elu? NASA läheb lõpuks lähemalt vaatama
Neile, kes on näinud 2013. aasta ulmefilmi "Europa Report" võib tunduda, et sellele Jupiteri kuule maandumine võib olla lausa eluohtlik. Europa on läbimõõdult veidi väiksem kui meie Kuu, on aga arvestatud, et sealse paksu, sügavate miinuskraadide tõttu jäätunud kooriku all peaks olema kilomeetrite sügavuses vett.
Ükski aparaat pole sellele kuule seni laskunud, ka pole kosmosest vaadates võimalik järeldada, kas sealses vees on üldse elutegevuseks soodsaid tingimusi või mitte. Kuna pinnatemperatuur kõigub sügavalt miinustes, -160 ja -220 kraadi vahel, on selge, et igikestvas jääajas oleva taevakeha koorik on kõva kui graniit.
Nüüd, kui Donald Trumpi ametisseastumise järgne peataolek on asendumas jälle otsustamisvõimega, on NASA hakanud lähemalt jälle kaugetele kosmoselendudele vaatama. Juba mulluste USA kongressi juhtnööride kohaselt on otsitud võimalusi asetada maandur ühele sellistest kuudest, kus elu leidmise tõenäosus on oluliselt suurem kui Marsil.
21-liikmeline teadlaste meeskond on otsinud maandumispaika Europal, et saata välja esimene otseselt elumärkide otsimisele keskendunud missioon mõnele taevakehale pärast kunagisi Viking-missioone (mis 1970. aastatel elu olemasolu Marsil tõestada siiski ei suutnud).
Võrdluseks, ka Saturni kuu Titan omab sarnast jäätunud veekihti, aga see asub Päikesest ju veelgi kaugemal ja sinna saadetavad missioonid on ikka veel unistuste staadiumis.
Praeguste plaanide kohaselt saadetaks maandur Europa suunas teele aastal 2024, et järgida varasema Europa Flyby kavandatud teekonda sinna, aga möödalennu asemel saadetaks juba maandur selle kuu pinnale. Kui seda maandumist üldse üritama hakataks, oleks tegemist üsna ambitsioonika plaaniga.
Jupiter on meist umbes 735 miljoni kilomeetri kaugusel ja raadiosignaali lähetamine Europa kohal oleva aparaadini kestaks Maalt 41 minutit. Maandumine peab olema täielikult automaatne, korrektuure jooksvalt teha ei anna. Kuna pilte sellest taevakehast on pakkunud eemalt Jupiteri ümber tiirlevad satelliidid (varem Galileo, nüüd Juno), pole ka tegelikult kuigi kindel, kas kavandatud kohad tegelikult maandumiseks sobivad.
Pealegi on tegemist ülimalt radioaktiivse keskkonnaga, mis elektroonikat just ei soosi. Maksimaalselt saaks maanduri eluiga sealsel pinnal olla 20 kuni 40 päeva, kuni põhiliste patareide 45 kwh täis saab, seni oleks aga võimalik võtta sealt vastu pilte ja ka analüüsida kogutud proove. Aparaadil oleks ka mikroskoop, et leida jälgi mikroobsest elust.
