Teadlased õpivad Indias ajusurnuid elustama
On väikestviisi ime, et Asbjørn on vanematekodust ära kolinud ja elab nüüd omas korteris, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
Kui noormees oli 16aastane gümnaasiumiõpilane, tabas teda nii äge diabeet, et see lõppes koomasarnase seisundiga. Veresuhkru tase väljus kontrolli alt ning sellega kaasnes koljusisese rõhu tõus.
Asbjørn lebas kuus kuud vegetatiivses seisundis, mis on koomast vaid veidi kõrgem teadvusaste. Noormees ei liigutanud ennast ega reageerinud helidele või valgusele. Kuna mingeid paranemise märke polnud, hindasid arstid tema seisundi nn püsivaks vegetatiivseks seisundiks.
Ometi suudab Asbjørn praegu oma korteris ringi liikuda, ta sööb ja joob ning naudib oma pereliikmete külaskäike.
Kuigi ta on endiselt sõltuv kõrvalisest abist ning tal on raskusi kõnelemisega, kujutab Asbjørn siiski hiilgavat näidet arstide edusammudest koomasarnases seisundis patsientide „ülesäratamise“ ning neile väärika elu tagasiandmise eest.
Nüüd soovivad tohtrid astuda järgmise sammu. Ühes India haiglas valmistub rühm teadlasi Ameerika biotehnoloogiaettevõttest Bioquark kliiniliseks katseks, mille eesmärgiks on ei rohkem ega vähem kui ajusurnud patsiendi elluäratamine.
Praegu otsitakse 20 sobivat katseisikut. Ainus neile – või õieti nende lähedastele – esitatav nõue on, et näiteks raske trauma ohvriks langenud isikud peavad olema kuulutatud ajusurnuks.
Inimene on ajusurnud siis, kui kõik tema ajufunktsioonid on lakanud. See seisund on palju ulatuslikum kui kooma, minimaalne teadvus või vegetatiivne seisund, mil aju on veel veidi aktiivne.
Kuid kõigi nelja seisundi põhjuseks on ajukahjustused, mis on aju närvirakud hävitanud. Ent mitmel arstil on õnnestunud ravimite abil päästa koomasarnases seisundis olnud patsiente.
Üks säärastest tohtritest on Esteban Fridman New Yorgi Cornelli ülikoolist, kes äratas vegetatiivsest seisundist üles ka Asbjørni.
Arstiga võttis 2011. aastal ühendust poisi ema, kes oli Imelise Teaduse Taani väljaandest lugenud koomapatsientide edukast ravist ravimitega, mis suurendavad dopamiini hulka ajus ja mida kasutatakse Parkinsoni tõve raviks.
Dopamiin on signaalaine, mille abil närvirakud omavahel suhtlevad. Fridman alustas koostööd ühe Taani arstiga ja määras Asbjørnile ravimi Madopar. Ravi mõjus ning vaid 14 päeva pärast ärkas Asbjørn üles.
Siiski on aju signaalainete n-ö keemilise tasakaalu taastamine koomapatsientide raviks sobiv vaid teatud juhtudel. Kui ajukahjustused on liiga suured, tuleb eelnevalt asendada hävinud närvirakud.
Bioquarki juhataja Ira Pastor ja tema teadlaste kollektiiv kavatsevad ajusurnud patsientide ellu äratamiseks teha mõlemat – lisada ajju täiesti uusi närvirakke ning panna kasvama ka olemasolevad närviühendused, et ajukahjustusest tekkinud nö auk täituks.
Loe nende uute ravimeetodite kohta lähemalt veebruarikuu Imelisest Teadusest!
