Fakte mangaanist: element ka inimkehas, selle tolm võib aga plahvatada

Mangaan on väga kõva, rabe, hallikasvalge nn siirdemetall, mida leidub looduses küll paljude mineraalide koostises, kuid mitte puhtal kujul. Mangaan on üks levinumaid elemente Maa koores; seda võib leida praktiliselt kõikjal meie planeedil.

Kuna mangaan osaleb ainevahetuses, on sellel eluliselt tähtis koht nii inimeste kui ka muude elusolendite elutegevuses. Paljud mangaani sisaldavad sulamid leiavad rakendust nt terase ja klaasi ning isegi õhemate ja vastupidavamate alumiiniumpurkide tootmises.

Mangaani kasutati juba ürgajal. Mangaandioksiid e pürolüsiit kuulus Prantsusmaa koopamaali-kunstnike arsenali juba vähemalt 30 000 aastat tagasi. Rooma filosoof Plinius Vanem kirjutas 1. sajandil m.a.j., et seda kasutati ka klaasi läbipaistvuse suurendamiseks ja musta värvainena keraamikas.

1740. aastal märkas Saksa keemik Johann Heinrich Pott, et pürolüsiit ei sisalda mitte rauda, nagu toona üldiselt arvati, vaid senitundmatut metalli. Austria keemik Ignatius Gottfried Kaim eraldas mangaani 1770. aastal.

Ainult faktid

• • Aatomnumber (e järjenumber e laenguarv; prootonite arv aatomi tuumas): 25
• • Elemendi tähis perioodilisussüsteemis: Mn
• • Suhteline aatommass (isotoopide aatommasside kaalutud keskmine): 54,938
• • Tihedus: 7,43 grammi kuupsentimeetri kohta
• • Olek toatemperatuuril: tahke
• • Sulamispunkt: 1250 °C
• • Keemispunkt: 2060 °C
• • Looduslike isotoopide hulk (sama elemendi aatomeid eri hulga neutronitega): 1 (Lisaks eksisteerib veel 21 äärmiselt lühikese poolestusajaga radioaktiivset tehisisotoopi.)
• • Kõige levinum isotoop: ⁵⁵Mn (100 protsenti looduslikest varudest)
• Mangaani kõige stabiilsem radioisotoop on ⁵³Mn, mille poolestusaeg on 3,7 miljonit aastat.
• Kuumutamisel tekivad toksilised aurud. Reageerib ägedalt kontsentreeritud vesinikperoksiidiga.
• Tolm võib plahvatada pulbrilise või graanulites aine korral.

Mangaan sarnaneb rauale, kuid selle värvus on hõbehall. Mangaan oksüdeerub kergesti, kuid ei moodusta kergesti sulameid. Looduses on mangaandioksiid suhteliselt levinud. Terasetööstuses on see asendamatu tooraine; terasetööstus kasutab ära umbes 90 protsenti kogu nüüdisajal kaevandatavast mangaanist.

Katsetusi mangaandioksiidiga:

Mangaani on kasutatud ka klaasi valmistamisel, värvainete koostises ja roostevaba terase tootmisel. Laialdast kasutust on leidnud mangaani ja alumiiniumi sulamid, mis taluvad hästi roostet ja söövitamist. II maailmasõja ajal asendati peaaegu kogu nikkel USA müntides mangaaniga, kuna nõudlus nikli järele kasvas väga suureks.

Mangaan kuulub väikestes kogustes kõikide elavate organismide (taimed, loomad, bakterid) koostisse. Rohkem on teda looma luudes, maksas, neerudes, hüpofüüsi koostises. Mangaani mikrokogused etendavad olulist rolli elusrakkude mitokondrite talitluses. Inimorganismis leidub keskeltläbi kaksteist grammi mangaani; suurem osa sellest sisaldub luustikus.

Mangaani puudusel areneb loomadel aneemia, mis ei ole ravitav vase või raua preparaatidega (normaalseks vereloomeks on vajalikud Fe, Cu, Co ja Mn). Rohkem vajavad mangaani sead ja linnud, vähem mäletsejalised.

Parimateks mangaani allikateks on pähklid, ananass ja ananassimahl, kaeratoidud, oad, riis, spinat, kartulid, täisteraleib. Mangaani praktiliselt ei leidu lihas, kanalihas, kalas, piimas ja piimatoodetes, magustatud ja rafineeritud toiduainetes.

Teadlased on leidnud, et pikaajaline kokkupuutumine ülemäärase mangaaniga, eriti, kui seda leidub liiga palju joogi- ja ihupesuvees, võib tekitada arukuspuuet, lapseea tervisehäireid, degeneratiivseid haigusi ja muid terviseprobleeme.