Pimesoolel, inimkeha tuntuimal rämpselundil, on siiski eesmärk
Inimese ussripik ehk ussjätke, mida varem ka pimesooleks nimetati, on kõhuõõne paremas pooles, umbsoole alumises osas paiknev toruke.
Enamasti teatakse ussripiku kohta kaht asja: et selle põletik on ohtlik ja et elund ise on kasutu rudiment.
Esimene väide vastab küll tõele, ent ussripiku alavääristamiseks pole tegelikult põhjust. Nimelt on nüüdseks kogunenud piisavalt tõendeid, mis kinnitavad hüpoteesi, et too paljukirutud elund täidab organismis olulist ülesannet, pakkudes „varjupaika“ kasulikele bakteritele.
Heather F. Smith tegeleb inimkeha evolutsiooni uurimisega Arizona osariigis tegutsevas Kesk-Lääne ülikooli osteopaatilise meditsiini kolledžis. Tema ja kolleegide viimatine uuring kõrvutas koguni 533 imetajaliigi ussripiku arengulugusid.
Uurijad leidsid, et ussripik pole mitte pärand kõigi hiljem tekkinud liikide ühelt ühiselt esivanemalt, vaid on eri aegadel arenenud sõltumatuna välja rohkem kui 30 korral. See asjaolu annab mõista, et elundil on täita mingisugune oluline ülesanne.
Andmed viitasid ka asjaolule, et ussripikuga varustatud liikide organismis on kõrgem lümfikoe kontsentratsioon; teadaolevalt soodustab lümfikude immuunsüsteemi tööd ja kasulike bakterite vohamist umbsooles.
Üheskoos toetavad need avastused hüpoteesi, mille kohaselt on ussripiku ülesandeks tervise üldine toetamine ja õigete mikroobide piisava taseme tagamine.
Niisiis, ussripikust on meile nähtavasti kasu küll. Ent kas me seda ka vajame? Paistab, et mitte ilmtingimata. „Nende inimeste tervis, kellel ussripik on välja opereeritud, on üldiselt suhteliselt hea ja neil ei esine olulisi soovimatuid kõrvalnähe,“ kommenteeris Smith.
Mõned kahjulikud tagajärjed pole siiski välistatud. Nähtavasti on opereeritud ussripikuga inimesed veidi vastuvõtlikumad nakkustele. „Samuti võib neil haigusest paranemine veidi kauem aega võtta,“ lisas Smith, „eriti juhul, kui kasulikud bakterid on patsiendi seedeelundkonnast välja uhutud.“
