Miljoneid aastaid kadunud mandri jäänused ilmnesid Mauritiuse kividest
Termin "kontinent" kõlab sellise asja kohta küll pisut liiga suurena, aga kunagi iidsetel aegadel on nähtavasti tõesti hiidmandri Gondwana lagunemisel eksisteerinud väike Mauritia manner, suuruselt pigem veerandi Madagaskari mõõtu.
Lõuna-Aafrika teadlased jõudsid igatahes Mauritiusel tõesti ootamatu järelduseni. "Mauritius on saar ja selle pinnal pole ühtki kivi, mis oleks vanem kui üheksa miljonit aastat. Ometigi, kui me hakkasime selle saare kive uurima, leidsime me nendest tsirkoone, mis lausa kolm miljardit aastat vanad," teatas meediale Lewis Ashwal, Lõuna-Aafrika Vabariigi Witwatersrandi ülikooli geoloog.
Tsirkoon on silikaatne mineraal, kirjutab Vikipeedia. Tsirkoon on magmalise tekkega, kristalliseerudes varakult, mistõttu on kristallidel tavaliselt ruumi kasvada iseloomuliku kujuga piklikeks nelinurkseteks prismadeks, mille otstes on madalad püramiidid. Tsirkoon on uraani- ja tooriumisisalduse tõttu radioaktiivne, mistõttu on tal kalduvus aja jooksul iseenda kristallstruktuuri sisemise kiirguse abil lõhkuda. Radioaktiivsete isotoopide poolestusaegade teadmine annab võimaluse määrata tsirkoonikristalli vanust.
Mauritius on praegu 2040-ruutkilomeetrine saareriik India ookeanis, ligemale 2000 kilomeetri kaugusel Aafrika mandrist, millel vanust seega vähem kui kümme miljonit aastat. Hüpotees räägib aga, et millalgi 60 miljonit aastat tagasi eksisteeris mikrokontinent "Mauritia", mis tekkis, kui India ja Madagaskari maamassid üksteisest lahku triivisid. India jätkas "kihutamist" oma praegusele kohale, Madagaskar jäi saareks Aafrika külje all, oletatav Mauritia on aga jäljetult kadunud.
Kui ajaloos kaugemale minna, siis millalgi 550 miljonit aastat tagasi oli kujunenud lõunapoolkeral hiiglaslik superkontinent Gondwana, sisaldades tänase Antarktika, Lõuna-Ameerika, Aafrika, Madagaskari, Austraalia, Araabia poolsaare ja India subkontinendi maamasse. Millalgi 335 miljonit aastat tagasi ühines Gondwana küll põhjapoolkeral laiuva Lauraasia superkontinendiga, moodustades kogu planeedi maamassi koondava Pangaea ürgmandri. Ligemale 175 miljonit aastat tagasi triivisid nad aga jälle üksteisest lahku. Seejärel jätkus ka Gondwana järjest kiirenev lagunemine ja praegused mandrid hakkasid triivima oma praegustele kohtadele.
Kas Mauritia nimelist mikromannert tegelikult kunagi üldse olemas on olnud, on tsirkooni leidmisest vara lõplikult järeldada. Mauritius on pigem vulkaanilise tekkega saar, aga tsirkooni leidumine on oluline märk just seetõttu, et seda leidub reeglina vaid iidsetel mandritel, mis tekkinud ammu enne Mauritiuse saart. Tsirkooni ei tohiks tavaloogika järgi saarel üldse esineda.
Teooria on praegu, et kui India ja Madagaskar üksteisest lahku triivisid, kärises ka Mauritia tükkideks ja vajus merepõhja. Muinasmandril leidunud tsirkoon sattus aga kokkupuutesse merealuse vulkanismiga, kuni talletus juba jahtuvas magmas, millest kujunes tänane Mauritiuse saar.
Kui Ashwal ja tema kolleegid 2013. aastal esimest korda teatasid tsirkooni leidumisest Mauritiusel, põrkus ta üsna tugevale kahtlusele teadusmaailmas. Siis oli kriitika põhjuseks just see, et rannaliivast tsirkooni leidmine pole sama kui saarel olevatest kivimitest tsirkooni leidmine. Kuid nüüd leiti tsirkooni just kuus miljonit aastat vanadest kivimitest.
