Väite aluseks on ajakirjas Scientific Reports ilmunud uuring, mis hindab muudatusi päikesetuule intensiivsuses viimase 400 aasta jooksul. Päikesetuule intensiivsus on otseses sõltuvuses Päikese aktiivsusest ning seda saab omakorda hinnata päikeseplekkide ehk laikude järgi. Mida aktiivsem on Päike, seda rohkem plekke sel nähakse ning seda enam on ka päikesetuult – see pole muidugi tuul maapealses mõttes, vaid Päikesest lähtuv laetud osakeste voog.
Teadlased süvenesid perioodi, mida nimetatakse Maunderi miinimumiks. See on periood aastail 1645-1715, mil Päikese aktiivsus oli erakordselt madal. Maunderi miinimum oli ka väikese jääaja kõige külmem periood ning üldse jääajajärgse aja kõige jahedam ajavahemik.
Dr. Mathew Owens Readingi ülikooli meteoroloogiaosakonnast ütleb, et Päikese magnetiline aktiivsus on üldiselt tsükliliselt ennustatav, ent nüüd on tõendeid sellest, et tulekul on muudatused ja aktiivsus langeb viimase 300 aja aasta jooksul kõige madalamale tasemele. „Kui päikese aktiivsus langeb, esineb päikeseplekke ja koronaalseid aine väljapurskeid (CME) harvemini.“
Ka virmalisi näeme vähesema päikesetuule puhul vähem. Virmalised kaunistavad taevast siis, kui päikesetuul magnetosfääriga kokku põrkab ja selle laetud osakesed atmosfääri aatomeid ergastavad. Kui osakesed ergastavad hapnikku, näeme rohelist või punast värvust; kui lämmastikku, siis on valgus punakas või violetne. Ja Päikese aktiivsuse kahanemise tõttu prognoositakse, et selle sajandi keskpaigast näeb virmalisi vaid polaarjoonte taga.
Magnetosfäär on Maa atmosfääri välimine osa. See on laetud osakestest koosnev piirkond, mis on elusolenditele kaitseks kosmiliste kiirguste eest. Magnetosfäär reageerib Päikese tsüklitele vastavalt ning kui päikesetuule intensiivsus langeb, kahaneb ka magnetosfäär. See tähendab, et ehkki päikesepursete arv võib Päikese kahaneva aktiivsuse võttu vähemaks jääda, ei pruugi siis, kui ikkagi mõni neist ette tuleb, magnetosfäär olema enam võimeline meid kaitsma ning meie üha kasvav elektrooniliste seadmete armee võib korraliku paugu saada.
Uuringu kaasautor Mike Lockwood kirjutab, et vähem päikesetuult tähendab lisaks veel ka heliosfääri kahanemist. See on Pluutoni küündiv Päikese plasma leviala, mis on ka Päikese magnetvälja ja päikesetuule mõjualaks. Heliosfääris oleme justkui mullis kaitstud näiteks supernoovade tekitatavate kosmiliste kiirte ja muude ekstreemsete kosmiliste sündmuste eest.
Loogiline oleks ehk arvata, et Päikese aktiivsuse kahanemisega jaheneb ka meie planeedi olustik ja kliima soojenemine, millest palju räägitud on, peatub või pöördub koguni tagasi. Teadlased ütlevad aga, et selline mõtteviis on ekslik: ka Maunderi miinimumi on mõnikord väikese jääaja põhjustajaks peetud, aga tegelikult algas väike jääaeg enne miinimumi ja kestis tükk edasi veel tükk aega pärast seda, kui miinimum juba läbi oli.
